Recent Posts by M∞na

Õpetajat “innustav” hetk

november 12, 2019 0 Permalink 5

Meie hommikusest matemaatika tunnist…
Olen just meie viimase harjutuse lahenduskäiku lahti seletamas, kui poeg (10a) ütleb: “Oota! Korraks!”
Haarab samal laual oleva raamatu ja lehitseb sealt kiiresti välja ühe pildi ja lausub: “Näe, mul on praegu täpselt sama asi.” Endal lai naeratus näol…

Minu jaoks mõjus see muidugi väga “innustavalt”.
Huvitav kaua see juba kestnud oli, kas kõik see viimane 45min?! 🤨

Pilt raamatust “Ühe äpradi päevik. Topeltrisk.”

Läätsed või oad!?

november 12, 2019 0 Permalink 0

Külaline näitab tütrele (6a), kuidas läätsesi silmast ära võetakse. Peale lühikest vaatlust küsib tütar: “Aga millal sa need oad uuesti silma tagasi paned 🤔?”

Luksus

juuli 30, 2019 0 Permalink 0

Poeg (10a): “Emme, kas oled tähelepannud, et luksuslik elu ei tähenda seda, kui palju asju sul on, vaid see, kui väheste asjadega oma elu ja kodu täidad!?”

Hääle värvid

juuni 26, 2019 0 Permalink 1

Poeg (10a) tuleb minu juurde ja sosistab: “See, kuidas ma praegu räägin, on pilt värvideta.”
Seejärel jätkab häälega rääkimist ning lisab: “Ja see, kuidas ma nüüd räägin, on pilt värvidega.”

Kolmas silm

märts 11, 2019 0 Permalink 2

Tütar 5a: “Emme! Ma arvan, et mu kolmas silm vajab puhkust.”

M∞na: “Miks sa seda arvad?”

Tütar: “Kui ma vanaema ja vanaisa juures käisin, siis lubati meil liiga palju multikaid vaadata. Mulle tundub, et kolmas silm tegi suurt tööd, et ma märkaks, mida vaatan ja et liiga palju vaatan. Ma lihtsalt ei saanud aru. Nüüd ongi mu kolmas silm megaväsinud.”

 

Õhtul voodis samal teemal:

Tütar: “Emme, nii imelik ju?! Kui ma vaatan nende kahe silmadega ülesse, siis ma näen, et miski tuleb ette, noh see kulmude koht ja edasi ma ei näe. Aga kui ma vaatan kolmanda silmaga, saan lausa selja taha vaadata.”

M∞na: “Mida sa siis enda seljataga näed, kui sa jääd täpselt sellisesse asendisse?”

Türar: “Väike-venna lutipudel on seal.”

M∞na: “On jah!”

Inglid ja mähkmed

august 8, 2018 0 Permalink 3

Olin õues puud istutamas, kui poeg (9a) hõikab:
“Emme, venna kakas!”
Mõtlen, et noh, lõpetan istutamise, siis lähen tegelen.
Jõuan tuppa. Toas oli lisaks mu mees ja vanem laps, kes mõlemad oleks sellega suurepäraselt toime tulnud – seega mine sa tea. Aga ikkagi küsin pojalt: “Kas väikevennal on diaper angel1mäku ikka veel vahetamata?” Poeg, ise pliidi ääres süüa tehes, vastab: “Muidugi! Või mis sa arvad, et mingi ingel tuli ja vahetas ta mähkme ära või?!”

Njaah…vist mitte…

Ma ei karda

september 26, 2017 0 Permalink 1

light withinPoeg (8a) lennutab väikese õe kleiti koos riidepuuga õe suunas ja ütleb, et kummitus lendab.

Lisades ka mõned teemakohased häälitsused.

Tütar (4a): “Ma ei karda. Mul on lihtsalt liiga palju valgust sees.”

Mina ja vaas

september 26, 2017 0 Permalink 0

Poeg (8a): “Ema, sellepärast ma sindhappy people ei kuulegi, et minu jaoks on see kõige tähtsam, mis minu sees toimub. Ma olen nii oma mõtetes, et ma lihtsalt ei kuule, mis väljaspool toimub. Ma panen vaasi kappi ja kapi uksed kinni. Kõik väljaspool mind on see vaas. Ja panen selle kappi ja siis ma saan keskenduda sellele, mis mu sees on – mu mõtted ja kõik huvitav.”

Abikäsi

september 20, 2017 0 Permalink 1

Kõnnin tütrega (3a) trepist üles. Tal on seljas maani seelik. b38ec3f05938fad07daea18afd3d5cb6Näen, et trepi astmeid kõndides on oht, et jalga tõstes takerdub jalatsi nina ta seelikuserva ja on ju igati kombekohane trepist kõndides tõsta pika seeliku serva. Tütrel on käes oma pinal ja veel muudki. Mina, kõndides ta selja taga, sirutan külje pealt käe ta seeliku serva hoidma.

Tütar (siiralt südamliku häälega): “Suur tänu! ... Teener.”

 

Miks meie peres koduõpe?

juuni 16, 2017 0 Permalink 8

K

oduõppe järjekordne aasta on seljataha jäänud. Vanema poisiga sai lõpetatud 2. klass ja vanema tüdrukuga olime koduõppel 4. klassi viimase poolaasta.

Paljud küsivad minult, et miks koduõpe?

Siin all on hea video, mis ühtiks minu vastusega ja nägemusega, aga mida veel tahaksin rõhutada, on sotsiaalne aspekt. Esimese asjana koduõppe kohta mainitakse ja küsitakse just seda, et kas siis lapsed ei jää sotsiaalselt millestki ilma.

Nii palju, kui mina olen kokkupuutunud koolidega (nii tava- kui ka erakoolid), siis minu arvates (ma ei väida, et see nii on igas klassis ja koolis täienisti onm aga minu arvamus üldpildis) on koolides tihti sotsiaalses osas KULTUURITUS! Sotsiaalne kultuuritus!

Seda osa, mida mina sotsiaaluses väga tähtsaks ja elus toimetulemiseks vajalikuks pean, tänapäeval koolis ei õpetata, kui siis möödaminne – olenevalt õpetajast. Iga laps on koolis isenägu, tuues kaasa need sotsiaalsed oskused, mida kodust kaasa antud – ja see üldpilt on väga kirju.

Mida täpsemalt ma siis peaksin soovima, et laps koolist sotsiaalses osas endale harjumuseks kujundaks?
Kas seda, kuidas kiusamine käib, norimine, halvustamine ja pidev kriitika, valetamine, enda pidev võrdlemine teistega, teistele meelejärgi püüdlemine, heakskiidu otsimine, jne.. Milleks, kellele see kasulik on?

Sotsiaalse poole arendamisel keskendun ma sellele, et lapses endas kujuneks välja soov ja tahtmine:
+ olla aus
+ olla õiglane
+ empaatiliselt suhestuda
+ osata kuulata
+ enda mõtteid ja tundeid julgelt väljendada
+ olla tolerantne
+ olla teistega arvestav
+ olla viisakas
+ osata läbirääkimisi pidada
+ kompromisse teha
+ olla mina ise
+ jne

Seniks, kuni see ei ole lapses endas väljakujunenud soov või tahtmine, teeb ta seda kellegi teise tahtmise järgi ning see ei ole püsiv harjumus.

Aga minu ajal koolis ja ka tänapäeval näen, et vähe keskendutakse sellele, et lapses oleks endal see mõistmine MIKS need asjad on olulised? Miks peab üks inimene teisesse hästi suhtuma, miks me tahame teist inimest kuulata ja kuidas ennast ning oma soove väljendada, jne?

Koduringis, kus on samuti väga konsentreeritud suhted, tuleb väga hästi välja sotsiaalsed aspektid. Ning lapsi õigesti suunates, saavad just tõelised sotsiaalsed väärtused harjumusteks kujundatud ning selliselt ei teki probleeme ka kodust väljaspool.
Pigem on lapsed just väga sotsiaalselt julged kontakteeruma välismaailmaga/teiste inimestega pannes end välja sellisena nagu nad tõeliselt on.

Parem on lapsi panna mõistma sügavuti sotsiaalsuse häid tavasi, kui et nõuda neilt järgima reegleid, ilma reeglite põhjuseid ja tagamaid seletamata. Kas selliselt ei harjutata mitte robotlikku käsutäitmist?!
Ja kui laps söendab küsida, et miks ma pean seda või teist nii tegema, antakse rohkem tühjasi vastuseid – “Sest see on viisakas”. Võib-olla laps ei teagi, mis on viisakus!?
Igatahes tuleks reeglite tagamaid lastele rohkem seletada, nii kodus kui ka koolis.

Jägnev video andis nii palju motivatsiooni ja rõõmutuhinat, et tahaks juba järgmise aasta koduõppe perioodi ettevalmistama hakata.

Suhtumine ja suhtlemine – lapse eneseusalduse alus

oktoober 22, 2016 0 Permalink 13

L

apsega suhtlemisele paneb aluse meie suhtumine lapsesse. See, kuidas teda näeme ehk, mis pildi oleme endale loonud lapsest kui teisest inimesest. Kas näeme teda kui abitut väikest olendit, kes vajab õpetamist kõiges, millega ta siin maailmas kokku puutub? Kas meie hoiak lapsesse tuleneb usust, et me oleme neist targemad ja peame oma “tarkuse” neile edasi õpetama? Või näeme teda kui uudishimulikku olendit, kelle tegevust pole meil õigus piirata?

Mina näen oma last kui võrdset, kes on küll alles siia ilma sündinud, kuid kellel on kogu teadmine kõige elava ja elu kohta olemas temas endas. Kui ta üldse meilt midagi ootab, siis vaid usaldavat toetust ja armastust selle vastu, kes ta on ning mis tee on ta endale  siin elus valinud.

Tihti on vastsündinute ja väikelaste side kõige looduga ja kõikhõlmava teadmisteväljaga kordi tugevam kui meil, kes me oleme duaalse maailma illusioonidesse uinunud ning seeläbi harjunud mööda vaatama sellest, mis toimub meie sees – sisemaailma info, pildid ja tajud. Oleme jätnud unarusse oskuse suhelda loodusega ja mõtestada kõike loodut, harjunud mööda vaatama ja mitte usaldama oma tajusid, unustanud, et võime toetuda sisetunde jõule ja väestada end eneseusaldusega, kaotanud oskuse instinktiivselt tegutseda ning näha situatsioonide ja suhete tagamaid suuremas pildis.

Ma leian, et suhtudes lapsesse kui võrdsesse, teadvel olendisse oma isiksuse ja eluteega, kastan ma sellega tema eneseusaldust ja avatust. Meenub üks ütlemine, mille sisu oli midagi sellist: “Sisene ruumi alati hoiakuga, nagu oleksid kõige rumalam, siis oled avatud tarkusele, mis võib osaks saada.” Sarnaselt olen avatud tarkusele ka lastega suheldes – usun, et see, mida neil on öelda, on sama või ka tähtsam, kui see, mida mina soovin väljendada.

Suhtudes lapsesse kui võrdsesse, annan ma võimaluse nende tarkuselaekal jääda avatuks, mitte panna teda uskuma, et ainult minu “tarkus” on ainuõige. Selline hoiak on märk võimuihast ja soovist olla vajatud, tekitades sõltuvussuhte enda ja lapse vahel. Olete ehk näinud last ja vanemat, kus tundub, et lapse ei tee midagi ilma, et selleks vanema abi ei küsiks, isegi kui tegu on lapsele jõukohase ülesandega. Üks põhjus selleks võib olla just sõltuvussuhte olemasolu, kus lapsele on harjutatud külge suhtumine, nagu ta vajaks vanemat selleks, et millegagi hakkama saada.

IMGP1460väike

Pilt ©Keit Ilau

Üsast saadik

Suhtusin oma üsas kasvavasse lapsesse kui kõrgemasse intelligentsi, kes omab piiritut tarkust ning puhast ühendust kõigega, mis siin maailmas on ja müstiline tundub. Rääkisin temaga kui aukartust äratava olendiga, kelle ees tunnen suurt austust ja tänu, et ta otsustas siia maailma sündida läbi minu. Võite ette kujutada või tunnetada, milline vibratsioon või helge emotsioon mind valdas nendel hetkedel, kui oma kõhulapsest mõtlesin või lihtsalt, silmad kinni, tema olemust tunnetada proovisin.

Seesama helgus ja õrnutsev austus lapse vastu kannab endas toitvat energiat, milles beebi end hoitult ja turvaliselt võib tunda. Tema jaoks polegi nii oluline täpselt see mõte, mis mu peas sellel hetkel oli, vaid see kogemus, mida ta tajus – eufooriline hellus ja armastus.

Suhtumine lapsesse on justkui nähtamatu lendav vaip, mis kannab suhtlemisviisi, hääletooni ja edasiantavat mõtet. Sellist suhtumist lapsesse hoidsin teadlikult ka peale lapse sündi. Kui ta veel ei rääkinud, siis silmsidet hoides ei üritanud ma teda veidra näomiimika või häälitsustega naerma ajada, vaid jäin sama sügavalt nagu temagi vaatama silmi, tema liigutusi, jäädes endas täiesti vaikseks – nagu oodates kuuma ilmaga tuuleiili, mis iga hetk võib saabuda.

Selliselt andis iga lapse häälitsus ja liigutus sügavama mõtte ja taju sellest, kuidas ta end tunneb, mida väljendab. Sest olenemata sellest, et oleme harjunud saama infot enamjaolt läbi mitmekesise kõne ja pildi, on nii palju, mida saab edasi anda vaikuse, sügava pilgu või lihtsa häälitsusega. Ja see ei ole midagi, mida vaid mõned meie seast oskavad. Kõigil on see oskus! Erinevus on lihtsalt selles, kui palju on keegi harjunud seda märkama ja kasutama.

Teadliku suhtumise hoiakut omaks võttes, märkasin peagi, kui suuresti see erineb sellest, millega siiani olin oma elus kokku puutunud. Hakkasin märkama, kuidas paljudel täiskavanutel käivitub lastega, eriti beebidega, suhtlemisel otsekui ninnu-nännu programm. Minu arvates tuleneb see eelkõige teadmatusest ja meie endi lapsepõlvekogemusest.

Beebiga võiks suhelda nagu võrdse täiskasvanuga, vähemalt hääletoon ei pea muutuma kõrgemaks ning sõnavara ei pea muutuma lihtsustatuks (“pühime ninnu tatust puhtaks; näita oma kikusi, jmt).

Pean oluliseks keskenduda tundele, mida soovitakse väljendada, ja mitte reaktsioonile, mida lapses esile kutsuda soovitakse (kui vaid saaks ta nüüd naeratama!). Olen avatud ja siiras oma tunnetes ja kõnes, jäädes avatuks kõigele, mida laps soovib väljendada.

Tundlik suhtlemine

Selgitan lähemalt väljendatule avatuks jäämist. Näiteks kui sul masseeritakse just seda kaelasoont, mis on väga pinges olnud, annad automaatselt infot selle kohta, häälitsedes “mmmmm”. Samamoodi teed, kui maitsed oma lemmikrooga, mida pole kaua söönud. Sellises situatsioonis ei teki kellelgi su lähedal olevatest küsimust, mida sa selle “mmmmmm” all mõtled. See on tihti kasutatav ja üheselt kogetud emotsiooni väljendamise harjumus. Kui seda kuuled, siis pole tähelepanu ju tähel “m”, vaid tajud tunnet, mis selle häälimise taga on. Sa hoomad otsekui õhust, kuidas see inimene end tunneb või mida hetkel kogeb.

Beebide esmased häälitsemised, nutud põhinevad samalaadi suhtlemisel. Nad ei soovi edastada mingeid sõnu või lauseid, vaid just neid tundelisi aistinguid, mida kogevad või soovivad kogeda. Nende häälimised on otsekui tundedeliste aistingute heliliseks vibratsiooniks hääldamine. Ja kui sa jääd vaikseks ja avatuks, keskendud neile ja nendest tulevale infole, võid osaks saada palju enamale, kui iial uskunud oleks. Proovi näiteks keskenduda koogamiseas olevale beebile. Kui õrn ja helge emotsioon tema häälitsuste taga peitub – lihtsalt imeline!

Beebid on nii vahetud, avatud, siirad. Neis pole ühtki maski või fassaadi, mis varjaks nende tõelist olemust, samuti puudub igasugune püüd näida kellegi teisena. Võid saada pilguheidu nende imetlusväärsete olendite tarkuslaekasse või saada osa nende hingepuudutusest.

Tundliku suhtlemise näiteks on ka emad, kes õpivad vahet tegema nutul: kas on märja pepu, tühja kõhu või haiget saamise nutt või tuleneb nutt hoopis hirmust. Usun, et ka see on nutu kaudu avaneva emotsiooni ja mõtte tajumine, mis saadakse selgeks harjutamise teel.

Kui ma olin endas selgusele jõudnud, kuidas tahan lapsesse suhtuda, siis järgmiseks, raskemaks ülesandeks oli hakata jälgima, kas minu tegelik suhtlemine seda samuti väljendab.

Selles võivad katsumuseks osutuda meie suhtlemisharjumused ja -mustrid, mis me endi vanematelt üle oleme võtnud. Ehk oled tähele pannud, kuidas vihastades või kellegagi vaieldes kasutad automaatselt samu väljendeid või käitumismustreid, mida samades olukordades nägid väiksena tegevat oma vanemat, vananvanemat? Lapsevanemaks saades ei ole meil muud kogemust lapsevanema rollist ja tarkust erinevates olukordades käituda kui see, mida alateadlikult õppisime oma lapsepõlves. Ehk siis meie ettekujutus emaks või isaks olemise rollist on suuresti võetud üle oma vanematelt või neilt, kes selles osas suurt eeskuju andsid, ja paljud meie kriisiolukordade käitumismustrid on samad, mis lapsepõlves.

Tasub jälgida oma käitumismustreid, kõnemaneere ja suhtlemisviisi, sest isegi kui meie suhtumine on paigas, vajab sellest kinnipidamine ka käitumises siiski harjutamist.

Lapsevanemaks olemine pole mitte laste kasvatamine, vaid eelkõige ikka iseenda kasvatamine. Lapsed peegeldavad meile meie valupunkte ja tühimikke meis endis. Eks see ole nii kõikide inimsuhetega. Aga oma lastega seda kogeda on hoopis eriline. Nende eest me ei põgene ega jäta neid, kui kõik liiga keeruliseks osutub ja üle pea tundub kasvavat. Hoopis hingame sisse ja välja, valmistudes proovima uuesti ja uuesti. Seega, olgem kannatlikud – eelkõige iseendaga!

Oskus suhelda oma lapsega paneb aluse meie suhte kvaliteedile. Kogu see imeline lapsevanemaks olemise teekond on kordi lihtsam, kui suhe lapsega on tema eneseusaldust toetav – hooliv, armastav ja mõistev.

Lapsevanema armastust, austust ja usaldust väljendav suhtumine ja suhtlemine on nagu üle kriisiorgude ulatuv sild, mis on mõlemale poolele kasutuses kogu elu.

Artikkel ilmunud ka ajakirjas Sensa, aprill 2016 

Meie teineteisele

september 18, 2016 0 Permalink 3

Hommikul voodis kaisutades paneb laps kaks kätt mu põskedele ja ütleb: “Emme, meie olemegi teineteise armastus.” Pisem tütar (2.5a)

Kuidas laps näeb muretsejat?!

september 18, 2016 0 Permalink 17

Laps: “Ema sa ei pea olema nagu tamm.”

Ema: “Mis tamm?”

Laps: “No sa oled nagu selline kõva sein ja arvad, et sa pead kõik vee kinni hoidma. Aga sa ei pea!”

Ema: “Ma ei sa aru, mis sa mõtled!?”

Laps: “Ma näen, et sa ei ole pehme ja rõõmus. Su keha on kange ja su mõtted on ka kanged. Ma arvan, et sa muretsed ja siis tahad kõik asjad enda sees korda saada, aga kui sa selline kange oled ja kõike kinni hoiad enda sees, siis ei saa midagi paremaks minna. Kui sa kange oled ja muretsed, siis ei saa sinu seest välja voolata üks nähtamatu jõud, mis paneb asjad elus liikuma.”

Ema: “Aa, sa arvad, et ma olen nagu veetamm?!”

Laps: “Jah! Su näos ei ole sellepärast ka nii palju rõõmu kui võiks. Sa ei peaks kõike endasse kuhjama ja tugev olema. Veetamm ka ei jõua igavesti kõike vett enda taga hoida. Ega ma ei saagi aru, miks neid veetammi tehakse. Aga sina, emake!!! Miks sa koormad ennast asjadega, millel on juba lahendus olemas?!”castelo-de-bode-dam1

Ema: “Kuidas on olemas? Mul on jah, palju asju, millele pean mõtlema ja planeerima, aga kui mul oleks juba lahendus olemas, siis ma ju ise ka ei tahaks nii palju end vaevata.”

Laps: “Kui sa ei oleks oma kehaga nagu veetamm ja laseksid elul enda ümber ja sees vabamalt voolata, siis sul oleks endal ka lõbusam seda kõike kaasa teha. Sinust saaks siis hoopis nagu paat ning selliselt sa õpid, milline see vool on ja kuidas selle abil jõuda sinna, kuhu soovid. Ja kõike, mida sa endaga kannad, kannab endas ka vool – nii õpid raskeid asju lubama hoopis veevoolul kanda, või mida üldse vaja pole, vajub põhja. Selliselt võiksid lihtsalt minna sinna, kuhu vesi voolab. Vool viib sind alati lahendusteni. Praegu sa arvad, et sul tuleb kõik üksi välja mõelda, aga seda on küll keegi sulle valetanud!

No näiteks, kui sa vaatad lendavat lindu, siis lind väsiks palju kiiremini, kui ta tuult üldse ei kasutaks. Või näiteks kala: kala ei saaks üldse ujuda, kui ta ei oleks ümbritsetud veega. Lind ja kala mõlemad ei saaks ainult oma oskusi kasutades, teha seda, milleks nad on loodud.
Sina, ema, peaksid ka samamoodi hakkama mõtlema. Lahendused ongi juba selles õhus või vee voolus.”

Ema: “Ja mis see “vool” siis minu elus on?”

Laps: “Vool on see, mida sina ei mõtle välja, vaid mis lihtsalt juhtub või on su ümber. Tuleb lasta juhtuda asjadel, et me saaksime näha, miks see meile kasulik on. Ja kui sa selle selgeks saad, siis võid samamoodi lennata nagu lindki. Lind lihtsalt teab, et ta peab oskama tuulega koos lennata, et jõuda sinna, kuhu ta soovib.”

Ema: “Aga kas ma ise ei peaks enda elu puudutavate küsimuste üle mõtlema? See on ju ikkagi minu elu ja minu plaanid?”

Laps: “Jah, ikka pead sina ka mõtlema. Sina pead välja mõtlema kuhu sa minna tahad. Nagu lindki, kes lendu tõuseb, on ennem välja mõelnud suuna, kuhu minna tahab. Aga see, kuidas ta sinna täpselt jõuab selgub alles siis, kui ta õhus on.”

Ema: “Ma usun, et ma saan aru, mis sa mõtled. Aga kuidas sina seda kõike tead?”

Laps: “See on lindude ja loomade ja kõigi tarkus. Sinu tarkus ka, sa oled selle lihtsalt ära unustanud. Kui sa loodust vaatad, siis seal on kõik kirjas – kõik elu kohta.”free_as_a_bird

Tunnistussalm pojale

juuni 9, 2016 0 Permalink 8

I

klass lõpetatud ja kooliaasta kaunite tunnete saatel minna lastud.

Nagu waldorfkoolides kombeks, saab iga I klassi lõpetaja endale tunnistussalmi, mis teda kõnetab. See salm jääb last kandma suveks ja järgnevaks õppeaastaks.

Päikesepaistelisel päeval kõhuli murul lebades sündis pojale tema esimene tunnistussalm:

IMG_1044 copy

“Sügavsinine ruum, milles tähtede meri,

peegeldub mu silmis ja kannab mu veri.

Tunnen endasse ulatuvat jõudu,

mis põksuma panna võib südameid.

Tõusen pulbitsevalt pinnale kui allikas,

mis kaugustesse pürgib.

Olen siin! Olen juba kohal!

Voolates kurvid ma läbin, kivid ületan.

Jätan jälje ka sängi, mis mind sületand.

Tõusev tuul mind pinnale kutsub,

janune suu mind neelab – ma ei keela,

sest tean, et on aeg leida end taas.

Nii hundi kehas metsa ma sööstan;

veel kuu poole ulun,

sest sa ju tead: tuleb talv,

kus eredaima tähe alla sünnin.

Jah! Nüüd ma sünnin näha end kõikjal! “

Moona 06.2016

Recent Comments by M∞na

Soovid meie tegemistega sammu pidada?

Ole kaaslaseks sellel retkel ja saa osa meie uusimatest juttudest ja artiklitest!

Liitu meie uudiskirjaga!

Meie spämmi ei saada - mitte kunagi! ;)

Bitnami