Suhtumine ja suhtlemine – lapse eneseusalduse alus

oktoober 22, 2016 0 Permalink 11

L

apsega suhtlemisele paneb aluse meie suhtumine lapsesse. See, kuidas teda näeme ehk, mis pildi oleme endale loonud lapsest kui teisest inimesest. Kas näeme teda kui abitut väikest olendit, kes vajab õpetamist kõiges, millega ta siin maailmas kokku puutub? Kas meie hoiak lapsesse tuleneb usust, et me oleme neist targemad ja peame oma “tarkuse” neile edasi õpetama? Või näeme teda kui uudishimulikku olendit, kelle tegevust pole meil õigus piirata?

Mina näen oma last kui võrdset, kes on küll alles siia ilma sündinud, kuid kellel on kogu teadmine kõige elava ja elu kohta olemas temas endas. Kui ta üldse meilt midagi ootab, siis vaid usaldavat toetust ja armastust selle vastu, kes ta on ning mis tee on ta endale  siin elus valinud.

Tihti on vastsündinute ja väikelaste side kõige looduga ja kõikhõlmava teadmisteväljaga kordi tugevam kui meil, kes me oleme duaalse maailma illusioonidesse uinunud ning seeläbi harjunud mööda vaatama sellest, mis toimub meie sees – sisemaailma info, pildid ja tajud. Oleme jätnud unarusse oskuse suhelda loodusega ja mõtestada kõike loodut, harjunud mööda vaatama ja mitte usaldama oma tajusid, unustanud, et võime toetuda sisetunde jõule ja väestada end eneseusaldusega, kaotanud oskuse instinktiivselt tegutseda ning näha situatsioonide ja suhete tagamaid suuremas pildis.

Ma leian, et suhtudes lapsesse kui võrdsesse, teadvel olendisse oma isiksuse ja eluteega, kastan ma sellega tema eneseusaldust ja avatust. Meenub üks ütlemine, mille sisu oli midagi sellist: “Sisene ruumi alati hoiakuga, nagu oleksid kõige rumalam, siis oled avatud tarkusele, mis võib osaks saada.” Sarnaselt olen avatud tarkusele ka lastega suheldes – usun, et see, mida neil on öelda, on sama või ka tähtsam, kui see, mida mina soovin väljendada.

Suhtudes lapsesse kui võrdsesse, annan ma võimaluse nende tarkuselaekal jääda avatuks, mitte panna teda uskuma, et ainult minu “tarkus” on ainuõige. Selline hoiak on märk võimuihast ja soovist olla vajatud, tekitades sõltuvussuhte enda ja lapse vahel. Olete ehk näinud last ja vanemat, kus tundub, et lapse ei tee midagi ilma, et selleks vanema abi ei küsiks, isegi kui tegu on lapsele jõukohase ülesandega. Üks põhjus selleks võib olla just sõltuvussuhte olemasolu, kus lapsele on harjutatud külge suhtumine, nagu ta vajaks vanemat selleks, et millegagi hakkama saada.

IMGP1460väike

Pilt ©Keit Ilau

Üsast saadik

Suhtusin oma üsas kasvavasse lapsesse kui kõrgemasse intelligentsi, kes omab piiritut tarkust ning puhast ühendust kõigega, mis siin maailmas on ja müstiline tundub. Rääkisin temaga kui aukartust äratava olendiga, kelle ees tunnen suurt austust ja tänu, et ta otsustas siia maailma sündida läbi minu. Võite ette kujutada või tunnetada, milline vibratsioon või helge emotsioon mind valdas nendel hetkedel, kui oma kõhulapsest mõtlesin või lihtsalt, silmad kinni, tema olemust tunnetada proovisin.

Seesama helgus ja õrnutsev austus lapse vastu kannab endas toitvat energiat, milles beebi end hoitult ja turvaliselt võib tunda. Tema jaoks polegi nii oluline täpselt see mõte, mis mu peas sellel hetkel oli, vaid see kogemus, mida ta tajus – eufooriline hellus ja armastus.

Suhtumine lapsesse on justkui nähtamatu lendav vaip, mis kannab suhtlemisviisi, hääletooni ja edasiantavat mõtet. Sellist suhtumist lapsesse hoidsin teadlikult ka peale lapse sündi. Kui ta veel ei rääkinud, siis silmsidet hoides ei üritanud ma teda veidra näomiimika või häälitsustega naerma ajada, vaid jäin sama sügavalt nagu temagi vaatama silmi, tema liigutusi, jäädes endas täiesti vaikseks – nagu oodates kuuma ilmaga tuuleiili, mis iga hetk võib saabuda.

Selliselt andis iga lapse häälitsus ja liigutus sügavama mõtte ja taju sellest, kuidas ta end tunneb, mida väljendab. Sest olenemata sellest, et oleme harjunud saama infot enamjaolt läbi mitmekesise kõne ja pildi, on nii palju, mida saab edasi anda vaikuse, sügava pilgu või lihtsa häälitsusega. Ja see ei ole midagi, mida vaid mõned meie seast oskavad. Kõigil on see oskus! Erinevus on lihtsalt selles, kui palju on keegi harjunud seda märkama ja kasutama.

Teadliku suhtumise hoiakut omaks võttes, märkasin peagi, kui suuresti see erineb sellest, millega siiani olin oma elus kokku puutunud. Hakkasin märkama, kuidas paljudel täiskavanutel käivitub lastega, eriti beebidega, suhtlemisel otsekui ninnu-nännu programm. Minu arvates tuleneb see eelkõige teadmatusest ja meie endi lapsepõlvekogemusest.

Beebiga võiks suhelda nagu võrdse täiskasvanuga, vähemalt hääletoon ei pea muutuma kõrgemaks ning sõnavara ei pea muutuma lihtsustatuks (“pühime ninnu tatust puhtaks; näita oma kikusi, jmt).

Pean oluliseks keskenduda tundele, mida soovitakse väljendada, ja mitte reaktsioonile, mida lapses esile kutsuda soovitakse (kui vaid saaks ta nüüd naeratama!). Olen avatud ja siiras oma tunnetes ja kõnes, jäädes avatuks kõigele, mida laps soovib väljendada.

Tundlik suhtlemine

Selgitan lähemalt väljendatule avatuks jäämist. Näiteks kui sul masseeritakse just seda kaelasoont, mis on väga pinges olnud, annad automaatselt infot selle kohta, häälitsedes “mmmmm”. Samamoodi teed, kui maitsed oma lemmikrooga, mida pole kaua söönud. Sellises situatsioonis ei teki kellelgi su lähedal olevatest küsimust, mida sa selle “mmmmmm” all mõtled. See on tihti kasutatav ja üheselt kogetud emotsiooni väljendamise harjumus. Kui seda kuuled, siis pole tähelepanu ju tähel “m”, vaid tajud tunnet, mis selle häälimise taga on. Sa hoomad otsekui õhust, kuidas see inimene end tunneb või mida hetkel kogeb.

Beebide esmased häälitsemised, nutud põhinevad samalaadi suhtlemisel. Nad ei soovi edastada mingeid sõnu või lauseid, vaid just neid tundelisi aistinguid, mida kogevad või soovivad kogeda. Nende häälimised on otsekui tundedeliste aistingute heliliseks vibratsiooniks hääldamine. Ja kui sa jääd vaikseks ja avatuks, keskendud neile ja nendest tulevale infole, võid osaks saada palju enamale, kui iial uskunud oleks. Proovi näiteks keskenduda koogamiseas olevale beebile. Kui õrn ja helge emotsioon tema häälitsuste taga peitub – lihtsalt imeline!

Beebid on nii vahetud, avatud, siirad. Neis pole ühtki maski või fassaadi, mis varjaks nende tõelist olemust, samuti puudub igasugune püüd näida kellegi teisena. Võid saada pilguheidu nende imetlusväärsete olendite tarkuslaekasse või saada osa nende hingepuudutusest.

Tundliku suhtlemise näiteks on ka emad, kes õpivad vahet tegema nutul: kas on märja pepu, tühja kõhu või haiget saamise nutt või tuleneb nutt hoopis hirmust. Usun, et ka see on nutu kaudu avaneva emotsiooni ja mõtte tajumine, mis saadakse selgeks harjutamise teel.

Kui ma olin endas selgusele jõudnud, kuidas tahan lapsesse suhtuda, siis järgmiseks, raskemaks ülesandeks oli hakata jälgima, kas minu tegelik suhtlemine seda samuti väljendab.

Selles võivad katsumuseks osutuda meie suhtlemisharjumused ja -mustrid, mis me endi vanematelt üle oleme võtnud. Ehk oled tähele pannud, kuidas vihastades või kellegagi vaieldes kasutad automaatselt samu väljendeid või käitumismustreid, mida samades olukordades nägid väiksena tegevat oma vanemat, vananvanemat? Lapsevanemaks saades ei ole meil muud kogemust lapsevanema rollist ja tarkust erinevates olukordades käituda kui see, mida alateadlikult õppisime oma lapsepõlves. Ehk siis meie ettekujutus emaks või isaks olemise rollist on suuresti võetud üle oma vanematelt või neilt, kes selles osas suurt eeskuju andsid, ja paljud meie kriisiolukordade käitumismustrid on samad, mis lapsepõlves.

Tasub jälgida oma käitumismustreid, kõnemaneere ja suhtlemisviisi, sest isegi kui meie suhtumine on paigas, vajab sellest kinnipidamine ka käitumises siiski harjutamist.

Lapsevanemaks olemine pole mitte laste kasvatamine, vaid eelkõige ikka iseenda kasvatamine. Lapsed peegeldavad meile meie valupunkte ja tühimikke meis endis. Eks see ole nii kõikide inimsuhetega. Aga oma lastega seda kogeda on hoopis eriline. Nende eest me ei põgene ega jäta neid, kui kõik liiga keeruliseks osutub ja üle pea tundub kasvavat. Hoopis hingame sisse ja välja, valmistudes proovima uuesti ja uuesti. Seega, olgem kannatlikud – eelkõige iseendaga!

Oskus suhelda oma lapsega paneb aluse meie suhte kvaliteedile. Kogu see imeline lapsevanemaks olemise teekond on kordi lihtsam, kui suhe lapsega on tema eneseusaldust toetav – hooliv, armastav ja mõistev.

Lapsevanema armastust, austust ja usaldust väljendav suhtumine ja suhtlemine on nagu üle kriisiorgude ulatuv sild, mis on mõlemale poolele kasutuses kogu elu.

Artikkel ilmunud ka ajakirjas Sensa, aprill 2016 

“Kuri emme”

veebruar 9, 2016 2 Permalink 11

T

äna kirjutan Sulle maadlusest…iseendas.

Miks ma selle, enda jaoks teravast teemast rääkiva artikli avaldan?

Põhjus on see, et ma ei taha jätta muljet nagu mul on kõik lastekasvatusega seoses supper hästi ja tulen kõigega suurepäraselt toime. Sest see ei ole nii ja ma soovin lugejatega jagada mitmesuguseid hetki oma elust – ilusaid kui ka valusaid.

Lisaks loodan, et kõik need, kes sarnaste teemadega iseendas heitlevad, võiksid lahenduse leidmisel leida lootust ja pealehakkamiseks tahet.

"Kuri emme"

Illustreerin seda pildiga, mille joonistas tütar koostöös pojaga. Pilt sellest, kui “emme on kuri”. Jah, emme võib ka vahel tunduda kuri ja kurb.

Pildil (vasakult): Vanem tütar, mina ja poeg. (2015a)

Ennast jälgides

Ma tahan rääkida, millega olen eriti möödunud aastal maadelnud.
Märkasin, et mu suhtlemine ei olnud alati selline, nagu ma tegelikult südamest soovisin. Ja see loomulikult häiris mind ja ma ei osanud midagi teha: ei osanud muutusi sisse tuua või endas uusi harjumusi luua. Endiselt suutis poeg minus vajutada “nuppe”, mis vana harjumuse esile tõid.

Ennast hoolikalt jälgima hakates leidsin, et mõningates olukordades olin valinud täiesti vale hääletooni või teatud tüüpi laused või ka suhtumise. Ega vist sellistes olukordades ei saakski ma seda mingiks valikuks pidada, vaid pigem automaatselt mingi mustri kasutamiseks.

Tunnistan oma viga ning pikka aega enda vähest pingutust selle muutmise osas: minu kõige suurem katsumus oma lastega suhtlemisel oli mingites olukordades mu hääletoon.

Mulle tundub, et peres, kus lapsi on rohkem, on igal vanemal üks laps, kes suudab ta “nuppe” paremini vajutada, kui teised.
Minu jaoks on enesesse süübimise õpetajaks mu poeg. Ta kohe oskab välja tuua minus need kohad, kus mul on kasvamisruumi. 🙂 Hoolimata ebamugavusest, mis see minus tekitab, olen siiralt ja ainult tänulik, et ta seda teeb.

Esimene samm

Nagu öeldakse: “probleemi tunnistamine on esimene samm lahenduseni”. Nii minulgi: tunnistasin endale, et on probleem ja hakkasin analüüsima endas toimuvat.

Leian, et kõige kasulikum on alustada tagajärgedest. Mõtlesin enda jaoks lahti, millised on taunitava käitumise tagajärjed nii mulle, kui ka lapsele lühiajaliselt, aga ka pikas perspektiivis.

Oi, kui valus oli mul enda käitumisvigade mõju tõdeda ja analüüsida. Ma ju armastan lõputult seda tähesarnaselt eredat olendit ja ma annaks ükskõik mida, tema õnne hüvanguks!

Kui inimene tõeliselt mõistab, mida tema käitumine põhjustab, saab ta näha oma valiku “muuta või mitte” olulisust ning järgnevat lahenduse otsimise protsessi kannab tugevam motivatsioon.

Aga miks see olukorra muutmine nii keeruliseks ja raskeks osutub?

Kuidas ikkagi võitjana välja tulla ehk iseendas vajalikud muutused teha?

Meievahelise suhte raskuskohad väljendusid näiteks siis, kui mina soovisin, et miskit tehtaks ning tema, kas ei teinud sellest välja või lükkas ärategemise sujuvalt edasi. Üks minu negatiivseid väljaütlemisi oli: “Sa üldse ei kuula. Sa üldse ei kuula, mis ma räägin!” “Sa kuulad mind ainult siis, kui ma kõva häälega seda ütlen!” Lisaks sellele, kuidas laps seda võtab või kogeb, on see lause juba ise olemuselt kohutav sisendus, mis on just vastand sellele, mida taotlen. Ja asi ei olnud ka selles, et ma sellel hetkel ei saanud aru, et ei peaks selliselt väljendama. Sain, aga lihtsalt ei osanud midagi targemat kohe välja mõelda. Tundsin lihtsalt abitust ja nördimust:

Kuidas on võimalik, et ma ei ole suutnud sellisele asjale lahendust leida?! Aga ma tahan! Ja ma ei loobu enne, kui olen selle muutuse endas teinud, olgu nii raske, kui tahes!
Enese jõustamine

Sisendasin endale veendunult: “Leian viisi, kuidas harjutada endasse uus käitumismuster, mis saab poja arengut toetavaks ja jõustavaks harjumuseks!”

Vana käitumismuster väljendas end olukordades, kus oli pojale vaja edastada soov koristamise, pesema mineku, kummagi tema õe kiusamise lõpetamise kohta, vmt. Alguses suudan alati kõike rahulikult öelda, aga mingites olukordades, kui poeg justkui ei kuuleks, kasvas mu hääletoon siiski selliseks, mida ma ise laps olles, kuulda poleks tahtnud.

Aga tegelikult, mis ma leian, on see, et emana/lapsevanemana soovides distsipliini hoida, käivitub nendes olukordades väga kavalalt võimuga survestamine. Ohh, kui lihtne oleks ju, kui lihtsalt antakse käsk ning kõik teeksid vastu vaidlemata sedamööda.

Loomulikult ei käivitunud minu muster koguaeg. See olenes suuresti mu väsimusest, kui mul oli vähe energiat, siis alateadlikult lootsin, et umbes kõik saaks kiirelt tehtud, mis öeldud ja ma ei peaks oma energiat veel mingite suhete klaarimise ning “mitu korda ütlemiste” peale kulutama.

Kui olukorda selliselt vaadata, siis ma üldse ei imesta, miks poega ei tõmmanud tegema, mis öeldud – ma ka ei tahaks kellegi võimuenergias etteantud tegevusplaani täita – see on vägivald teise inimese suhtes, meeldigu mulle seda tunnistada või mitte.

Minu jaoks oli selle teemaga tegelemine nii raske, eelkõige seetõttu, et ma tundsin, et minu jõud ei käi üle sellest olukorrast. Lihtsam oli loota, et mees tegeleb pojaga, selgitab ja leiab lahenduse, kuidas poeg kuuletuks. Mulle tundus, et mulle ei ole jõudu iseendas muutuste tegemiseks. Siis ongi lihtsam loota, et keegi tuleb ja võtab selle “raskuse” su õlgadelt. Aga tegelikult tähendaks see ju iseendas mingi nõrkuskoha väljakasvatamata jätmist! Seega ei jäänud mul muud üle…

Olukorda edasi-tagasi analüüsides; ennast luubi alla võttes, siis ei olnud üldse raske aru saada, mis ja miks asjad selliselt mul toimisid. Jah, loomulikult ei käi jõud üle olukordadest, kus nendele eelnaval hetkedel juba jõuvarud vähesed olid – vähe energiat, väsinud.
Ma usun, et halva suhtlemismustri käivitumise taga seisiski eelkõige mu energiataseme madalseis. Sest, mil iganes ma tunnen ennast jõustatult ja energiliselt, saan palju selgemalt oma suhtlemist jälgida ning tervemaid valikuid iseenda ja teiste heaks teha.
Aga, mis ma siis ikkagi täpselt ette võtsin?

Teadvustasin oma ebasobiva hääletooni kasutamist kui harjumusmustrit, mida tahan asendada ning leidsin endale kolm mõjuvat põhjust, miks ma ei taha ja ei tohi enam sellist käitumist lubada ei oma laste ega ka kellegi teise suhtes!
  1. Selline käitumine surub alla hinge suursugusust – alandab.
  2. Ma tahan poja eneseusku toetada, mitte vähendada.
  3. Ma soovin, et minu eneseväljendus, mistahes vormis, oleks alati kantud armastusest või millestki veelgi kõrgemast.
Avatud südamega

Järgmiseks sammuks oli see, et oma pojaga suhtlemisel hakkasin jälgima, kas teda kõnetades (eriti mingi korralduse edastamisel) on mu süda temale avatud – kas ma tunnen, et minu südamest voolab tema suunas armastust? Kas mu laused on kantud armastusest? Kas minu suhtumine on energeetilises vormis lapsele toitev?

Minu kogemus on, et selliselt eneses olemine ja südame mõtteliselt “avatuna” hoidmine lõdvestab keha ning vabastab energiaallika mu enda sees, mille ma ilmselt pinge või muu põhjuse tõttu aeg-ajalt sulgen.

Ja isegi, kui mingil hetkel emotsioonid hakkavad möllama või lihtsalt ei oskagi kohe midagi sobivat lausesse panna, siis olengi seni vaikuses ja keskendun poja vastu armastava tunde kogemisele seni, kuni see toob mulle mingi sobiva idee, kuidas olukorda heas energias lahendada. Mis-sest, et selliselt nö stoppama jäämine tundub esialgu veider nii mulle, kui ka lastele, aga nad saavad aru, milleks ma seda tegin ning tulemust nähes mõistavad, miks see vajalik oli.

Minus toimunud maadlusest saab hetkega minnalaskmine ja lihtsalt olemine ning sellest tõuseb uus energia ning jõud.

Kindlasti on kasuks olnud pidev elujõu/energia varude suurendamine endale sobival viisil. Igaühel on piisavalt valikuid, et leida endale sobiv vorm. Mõned lihtsamad näited: looduses keskendunud liikumine, meditatsioon, elujõuline toit, allikavesi, heliteraapia (parim linnulaulud jm loodushääled), yoga, kasvõi suletud silmadega lihtsalt lahtise akna juures värske õhu sügav hingamine, jpm.

Sügavam analüüs

Teiseks analüüsivormiks küsisin endalt, mida poja käitumine näitab minu enda kohta?

Mulle ju näis, nagu laps lükkaks vajalikke tegevusi edasi ning ei pane tähele, mis talle öeldakse. Niisiis, küsisin endalt, kas ma lükkan mingeid tegevusi edasi, mida tean, et olen määratud tegama. Kas väldin mingit korraldust?

Uskumatu, aga just nii see oligi! Enesesse süübimise järel pidin tõdema, et olin edasi lükanud tegevust, mille ammu tunnetasin ära, mulle määratud olevat. Erinevate vabandustega vältisin ka sisehäält, mis tegelikult suunas mind selle sama tegevuse alustamiseks vajalike sammude astumisel. Ehk siis, miski minus endas ütles: “Moona, miks sa ei kuula!!!”

Võiksin tuua veel näiteid, sellest kuidas välise põhjal iseendas toimuvat lahti mõtestada, aga sellest tõeline mõistmine tekib ikka ainult ise kogedes.

Üksolemise lubamine läbi andestuse ja armastuse

Nüüdseks tunnen sügavat tänu ja rõõmu, et läbi pojaga suhte on selline kogemus mulle osaks saanud – aidanud mul kasvada ja avarduda. Olen enda kohta väga palju teada saanud ja loomulikult täiesti uusi külgi ka poja kohta õppinud. Minus on suurenenud rahu…see on lubamise rahu. Lubamine võtta endasse vastu kõik väline, kui minu sisemine ehk tõeline üksolemisse kasvamine kõigega, mis on.

Nüüd, tagasivaadates mõistan, kui palju jäikust tekitab iseenda eraldamine kõigest ümbritsevast.

See on ju illusioon, et inimesed, nähtused eksisteerivad teineteisest sõltumatult. Seetõttu püüan rõhutada, kui oluline on kõigele välisele toimuvale…KÕIGELE, otsida põhjendusi, enda seest. Sellest algab iseenda taasühendamine kõigega, sest hakkad tükk-tüki haaval vastu võtma iseennast läbi kõige.

Sellise ühekskasvamise lubamisega, hakkab lahustuma negatiivsus mitte ainult sinus, vaid ka maailmas.

Karma lahustub, kui kõik oma armastusse emmata.

Kõik, mille oled taas endaks tunnistanud/tunnetanud – andestuses, armastuses – seejärel seda pühitsenud (parem sõna ingl. k “embraced it”), oled selle lubanud samaaegselt lahustada kõigeks, mis on. Selle kaudu hakkab avarduma palju sügavam mõõde üksolemisest.

Sama suur tähelepanu pöörake ka kõigele ilusale, mida näete, imetlete, ka see on meenutus Teile, kui ilus ja võrratu looming Te olete. Kõik need head omadused, mida teistes märkate, leidke need iseendas – taasühendage end ka kõige võrratuga siin ilmas.

Nüüd, kui tekib olukord, kus ma ennem oleksin häält tõstnud, leian enda sees rahu.. Jah, võib-olla mõnikord leian ka veel vaikuse, et mida öelda, aga ei ole enam suurt väljasuruvat emotsiooni – pigem on see nüüd nagu langev täht, mis korra on ning kaob. Mina jään selle jälgijaks…ja hingan! :)) Hea on kogeda, et suudan sügavalt hingata isegi varem pingestanud olukorras.

Olen alles käimas seda rada, aga hea on teada, näha, tunda, et vähemalt liigun… 🙂

Jah, muutused võivad olla rasked, aga kõik on vaeva väärt!

Jah, tuleb ette ebaõnnestumisi, aga tegelikult saab iga ebaõnnestumine olla samm lähemale õnnestumisele!

Nüüd, kui lapsed nägid seda pilti, mis nad olid kunagi joonistanud, küsisid: “Emme, miks see sul ikka veel alles on? Me ju tegelikult ei arva, et sa selline oled!? Me tegelikult naersime ka, kui seda joonistasime.”

Päris mänguasjade järg

veebruar 9, 2016 1 Permalink 3

M

änguasjakapis toimunud muutus on eelkõige toonud avastamisrõõmu uute mänguasjade leidmisel ja palju lennukaid ideid, mida põnevat annab teha olemasolevate mänguasjadega.

Lisasin ka pilte erinevatest tegevustest, mängudest, mida lapsed on harrastama hakanud – üldiselt kõik nende endi välja mõeldud.

Täheldasin ka seda, kuidas laps jõudes kuskile nö nullpunkti – “mul ei ole midagi enam teha” või “ma ei oska enam midagi mängida”, “mul on igav” mõtte juures, siiski lõpuks mingi tegevuse endale “leiutas”. 🙂

Kõik päris esialgse plaani juurde siiski ei jäänud. Näiteks on endiselt meie kodus legokast, mida aeg-ajalt kasutusse võeti. Nüüdseks on ka see siiski seisma jäänud.

Vanem tütar on käinud Sõbralt Sõbrale poes endale vahvaid tegelasi leidmas: nt. pildil sinise-kollases rahvarõivastes väike puunukk maksis 0.40€, mille üle on ta siiani väga vaimustuses. Kommenteeris seda nukku selliselt: “Kui ma seda nukku vaatan, siis mul tekib kohe selline pilt, kuidas selline naine talus toimetab või millised on ta tööd ja kodu. Selline päris tunne. Ta on nii päris inimese moodi. Mõtlen, kuidas ta rätiku pähe seob ja muud sellist.”

See kommentaar võtab hästi kokku olulise eesmärgi mängu juures: “Tekitada lapses kujutluspilte, mis oleksid võimalikult elulähedased ja samas inspireeriksid mänglevalt juurde kujutlema.”

Pilte on ka nukkudest, mis on ise õmmeldud, heegeldatud või meisterdatud mitme aasta vältel. Roosa-lilla triibulise kleidiga nuku õmbles vanem tüdruk (too hetk vanuses 7a) pisemale tütrele kingituseks – ja täitsa ise sai hakkama (silmi aitasin mina teha).

Pulga otsa kinnitatud palli ja kangaga ümbritsetud pruutpaari tegin ma ise lastele. Täpilise kleidiga pulga otsas nukk on vanema tütre tehtud. (Valmistamisel 8 aastane.)

Mänguasjadekastis toimunud muutus annab tunda ka poes käikudel: mänguasjade osakonnas on kohe mingid riiulid, mida saab lihtsalt vahele jätta – nii mõnus. Tihti seatakse sammud kohe meisterduseks ja käsitööks vajaminevate asjade juurde. Isegi poeg on soovinud, et läheksime poodi talle lõnga valima. See võib muidugi tuleneda ka sellest, et nüüdseks on ta esimese klassi õpilasena kudumise ladusalt selgeks saanud ning koob endale flöödikotti.

Mänguasjade asemele on kapp täienenud järgmiste esemetega: oksad, kivid, kristallid, klaas- ja savikuulid ning käsitöövilt, millest on mõlemad meisterdanud kotte, nukke, loomakesi jt. esemeid. Lisaks Jenga, kaardi- ja lauamängud. Jenga klotsidest, klaaskuulikestest ja kristallidest mõtles poeg välja täpsust, osavust nõudva mängu, mida saab lihtsasti erineva vanusele kohandada (vt. pilte).

Ühel päeval leidsin, et sametiga kaetud kaane peale oli poeg teinud erinevate värvi ja kujuga klaaskuulidest ja kristallidest mandalite moodi pilte.

Vähemalt nädal kestis mäng, mille lapsed seadsid enda toa põrandale ning kus koos mängimist mõlemad vanemad lapsed põnevusega ootasid. Peale koolipäevi kadusid nad sinna kauemaks kui tund. Oli kuulda, et mäng seisnes teineteisel külas kämises, sünnipäevade tähistamises, koos ringreiside ettevalmistamises ja teostamises.  (Pildil kaks eraldi asetsevat puidust vidinatega elamut.) Selliseid mänge tehakse ka päris palju – kõiki pildile pole püüdnud.

Viimase aja kõige põnevamaks objektiks on kujunenud ka raamat Linnulaul, kus on 150 linnuliiki ja nende häälitsused. Samast sarjast on väga hea ka Loomahääled. Mõnel õhtul pannakse linnulaulud uinumise taustaks kõlama.

Suurendada tuli ka joonistuspaberite hulka. Kuigi joonistamine oli populaarne ka enne,  tundub mulle, et seda tehakse nüüd veelgi rohkem. Aga võin ka eksida. Vanemad lapsed on hakanud hoogsalt laste ristsõnu lahendama ja pisem (2a) paneb samal ajal laua ääres isesesvalt 4+ vanusele mõeldud puslesi kokku.

Kelle lapsele meedlib värvida, siis ka täiskavanutele mõeldud värviraamatud (mandalad ja väga detailsed looduspildid) on väga mõnus ajaviide, mis lastele meeldib. Lisaks saab seda kasutada ühistegevusena, kus koos lapsega kõrvuti paiknevaid lehekülgi värvida. Kes ei soovi poest seda soetada, võib leida ka google search-iga värvipilte, et need ise kodus välja printida. (Otsingusõnaks “coloring pictures for adults“)

Üldiselt saan tõdeda, et vabaaja veetmises on oluliseks saanud mingis vormis käeline tegevus, mille vältel midagi valmib. Selline tegevus arendab peenmotoorikat, loovust, keskendumisvõimet, tahtejõudu, sihikindlust, algatusvõimet jpm. Sama tähtsal kohal on erinevate tegevuste ja mängude mängimine õues.

Ka laste mõttemaalimas tegin huvitavaid tähelepanekuid, sellest aga pikemalt teistes postitustes.

Paljudest mänguasjadest annab ülevaate pildimaterjal.

Postitusega seotud Päris mänguasjad

Päris mänguasjad

märts 19, 2015 6 Permalink 19

E

nne esimese tütre sündi olime Vaikoga väga kindlal seisukohal, et meie lapsele ei hakka igasuguseid mõttetuid Barbie nukke ja muid plastmassist mänguasju ostma, mis loovad reaalsest füüsilisest maailmast petliku arusaama. Mõelda vaid, kui suur erinevus on käes hoides nt. looduse loomingut kastanit või, kui hoida käes jäika, võrdsete nurkadega legoklotsi.

Loe edasi…

Las laps küsib!

september 26, 2014 0 Permalink 7

Meie peres on kombeks saanud mõnikord, enne magamaminekut, voodis rääkida headest asjadest ja huvitavatest mõtetest. Kuulata, mis laste mõtetes tiirleb, jagada elamusi või mõtiskleda koos küsimuste üle, mis neil tekkinud. Ja nii me koos mõtiskleme.

Minu ja Vaiko üheks lastekasvatuse reegliks on mitte ette öelda vastuseid. Peame oluliseks koos arutledes aidata lapsel endal küsimusele vastus leida.

Leian, et elulistele küsimustele ei tohiks vanemad dikteerida vastuseid, sest see, mida meile on öeldud või usume, ei pruugi olla 100% tõene. Oleks kuritegu võtta lapselt võimalus leida, avastada ja tunnetada ise tõde selles puhtuses ja otse allikast endast – südamest, universumist, kõiksusest. Lapsevanema osa on juhendada last vastuste leidmisel, õpetada keskenduma iseendasse ja tunnetust sõnastama.

Sellega seoses soovin jagada üht üleskirjutust meie õhtusest mõtisklusest.

“Üks unustatud asi”

(Kõigile, kes tahavad mäletada ning kes mõistavad!)

Mina, esimene tütar (7) ja poeg (4), 08.12. 2013

Tütar: “Kas tead, mis mu kõige suurem soov on?”
M∞na: “Varem oli lendamine, kas on muutunud?”
Tütar: “Ma sooviksin haldjas olla, siis ma saan võluda ka.”
Poeg: “Tead, mis minu kõige suurem soov on?”
M∞na: “Ei tea.”
Siirus: “Minu kõige suurem soov oleks, et ma sureks.”
M∞na: “Miks?”
Poeg: “Sest siis ma saan valida, kelleks ma siia tagasi sünnin.”
M∞na: “Aga kas sa tead, et sa said praegu ka valida?! Oleksid saanud tulla ükskõik kelleks, aga valisid siia sündida pojaks. Sul oli oma plaan, mida sa tahtsid siia tulla tegema. Ja isegi kui sa seda ei mäleta, sa teed seda juba praegu. Su süda teab seda plaani. Ja võib-olla tuleb sulle see meelde.”
Poeg mõtiskleb..
Tütar: “Meil kõigil on mingid asjad, mis me tahame ära teha. Ja ennem me ära ei sure, kui saame need asjad ära teha.”
Poeg (käsi pikalt minu poole välja sirutatud ja üks näpp püsti): “Üks asi. Tead?! On üks asi. Aga me oleme selle ära unustanud.” (Pikk paus)
M∞na: “Mis asi?”above_below copy
Poeg: “Me ei saa teha, sest oleme ära unustanud.”
M∞na: “Mida me ei saa teha?”
Poeg: “Noh, seda plaani, mis südames on.”
M∞na: “Mis me oleme siis ära unustanud?”
Poeg: “Selle ühe asja. Tahad ütlen?!”
M∞na: “Jah.”
Poeg: “Me oleme ikka veel siin!”
M∞na: “Kus siin?”
Poeg: “Suures Südames*!”
M∞na: “Oota! Kas nii: Me oleme ära unustanud, selle, et oleme ikka veel selles Suures Südames, kus enne kõhtu tulemist? Kas seda mõtled?”
Poeg: “Jah! Noo enne, kui su kõhtu tulin, olin ju Suures Südames. Aga kui sündisin kõhtu, siis olen ikka Suures Südames. See on siin kaa!!”

*Selgitus:Poeg ja esimene tütar nimetavad kohta, kus nad viibisid enne minu kõhtu tulemist “Suureks Südameks”. Seda hakkas nii nimetama tütar 3 aastaselt, kui ta tahtis teada, kus ta oli enne kõhtu tulemist, ja ma tal seda ise meenutada soovitasin. Vähem, kui minut selle peale mõeldes ütles ta, et ta teab. Ta ütles: “See koht oli selline hästi, hästi valge. Nii valge, et peaaegu roosakas. Seal olid teised minusugused veel, kes ootasid… See koht on nagu Suur Süda.”

Leian, et laste küsimistung ei ole mitte ainult nende arengule vajalik, vaid ka meile, lapsevanemaile. Vaja on võtta aega süvenemiseks, keskendumiseks ja olla avatud. Lastega koos vastuste leidmine aitab taasavastada ja taastada kontakt selle miskiga meis, kus peituvad vastused ja lahendused. Koos sellises kasvamise protsessis olles ei kaota nemad usaldust eneses peituva kõrgema tarkuse olemasolusse ning meie taasäratame endas harjumuse seda kasutada.

Kui inimesel on täielik teadmine, usaldus ja oskus kasutada tõelist tarkuseallikat enda sees, siis ei saa ükski poliitik, raamatu autor või muul moel autoriteet meiega manipuleerida, peale suruda “oma tõde”.

Me taotuslikult kasvatame lapsi endale õpetajateks. Lähtume hoiakust, et laste teadmistejanu on üks võti, mis avab teadmistelaeka. Uurime ja avastame koos lastega.

Põnevaid avastusi ja otsingujanu!

M∞na

Veebruar, 2014

Pilt lapse peas

veebruar 26, 2014 0 Permalink 5

N

agu teame, on muinasjuttude edasi andmisel suur roll edastatava sündmuse pildina kujustamisel.

Muinasjuttude puhul on oluline edasi kanda lisaks sõnadele ja lausetele ka pilti, mis kujustaks toimuvat – mõttepilt. Me teeme seda tihti alateadlikult, kui oleme muinasjutu vestmisse süvenenud, ega kaldu mõtetega eemale oma argitegevustesse.

Leian, et see ei ole oluline ainult muinasjuttude esitamise, vaid üldse lastega suhtlemisel. Mõttepildi abil suhtlemine on viis, kuidas nendega paremini kontakti saada ja kuidas nende tähelepanu paremini koondada. Pilt on lapsele kergemini omastatav süvenemisobjekt, kui tühjalt kõlavad sõnad. Alateadlikult koondub lapse tähelepanu eelkõige pildile, mis meie jutu taga kumab. Lapsed elavad suurel määral oma meelte ja tajudega sisemises kujutlusmaailmas. Loodetavasti on see nõnda ka suuremal osal klassikaaslastel koolitee algusaastatel.

Eriti oluline on kujustamise valdamine, kui sõnavara ei ole piisav edastatava informatsiooni väljendamiseks. Sõnavara ei saagi olla nii täiuslik, kui seda on tunnetega hoomatav detailne elav pilt.

Samuti aitab kujustades rääkimine välja filtreerida liigse eituse meie kõnes. Kui me näiteks ütleme: “Ära aja seda tassi maha!” Siis lapsel ei saa tekkida pilt tassi MITTE maha ajamisest. Kuna pilt tekib öeldu kohta, siis lauses “Ära aja tassi maha!”, näeb laps pilti tassi maha kukkumisest ning üsna tõenäoline, et asi, mida me just tahtsime vältida, juhtub siiski – tass kukub maha.

Seepärast püüan alati enne mingi keelu edastamist mõelda läbi lause, kuidas seda jaatusesse panna. Näiteks: “Palun hoia tassi laua peal!”, “Palun räägime oma soovidest sõbralikul toonil!”, “Hoia palun riided, mida ei kasuta, kenasti kapis!”, jne.

Ma olen teadlikult hakanud katsetama võtet, kus olulise asja edastamiseks kujustan öeldule taha ka pildi. Kujutluspilt tekib otsmiku ees õhus või kolmanda silma piirkonnas. Püüan enne näha pilti edastatavast ja siis sõnades väljendada. Leian, et selliselt on info lastele vastuvõetavam.

Info tunnetuslikult ja piltidena haaramise on mul taasavastada aidanud lapsed ise.

Kui laps üritab midagi keerulisemat kirjeldada, siis on lihtsam püüda hoomata seda tunnet; tajuda öeldut pildina, mida laps näeb. Olukordades, kus poeg on esitanud küsimuse, millest kohe üldse aru ei saa, lasen endal jääda avatuks pildile, mis tema peas on tekkinud. Koondades tähelepanu temale ja lubades infol endasse kanduda, on tihti tekkinud pilt enne, kui poeg piisava kirjelduse andnud. Nüüd kasutan seda väga palju ka oma väiksema tütrega, kes räägib väheseid sõnu ja väljendeid.

Veel suuremat abi on sellisest lähenemisest olnud aga siis, kui lapsel on vastused, mida tema sõnavara ei suuda piisavalt hästi edasi anda ja mille hoomamiseks lihtsalt sõnadest ei piisakski.

Toon selle kohta ühe näite:

“Loomine” 

Poeg õhtul voodis olles küsib: “Kes maakera tegi, või kuidas see tuli? Ma mõtlen siis, kui ühtegi inimest, looma, loodust üldse veel ei olnud? Isegi maakera ei olnud. Kuidas siis maakera tuli?”

M∞na: “Ma täpset vastust ei oska öelda, aga ma mõtlen. Ja mõtle sina ka. Ma tean, et sa tead seda, aga pead lihtsalt mõtlema, siis tuleb sul see vastus.”

Poeg tõuseb voodis istuli ja on hetk silmad kinni. Siis lausub: “Ma tean! See oli nii: mitte kedagi veel siin maakeral ei olnud, onju! Maakera ka ei olnud. Aga me KÕIK koos siin (käed südame kõrgusel rinnal) armastusega tegime selle.” (Ja sirutab käed südame piirkonnast sirgu enda ette).

Poja vastuse ainult sõnalise osa mõistmisega rahuldudes oleksin jäänud ilma suurest kingitusest, mida ta pakkus – kogeda algse Suure Loomise võlu ja ilu.

Ma ei lausunud midagi, noogutasin julgustades teda edasi rääkima. Vaatasin, kuidas ta korduvalt kirjeldas, püüdes edasi anda seda, mis pilt temas oli tekkinud, kuni minuni jõudis tunne kirjeldatavast. Lubades endal avarduda sellesse tundesse, tekkis ka minus pilt ja mind hoomas suur äratundmise rõõm ning ekstaas kogetava võimsusest. Näha pildina ja taaskord kogeda, kuidas me kõik oleme Üks. Ja sellest ühtsuse jõust, väest, unistusest, armastusest tekib koosloomine, millest sünnib planeet Maa. Siinkohal on igalühel endal võimalus tunnetada, kuidas kogete edasiantut.

Teise näite toon türtrega:

“9-nurkne” 

Tütar: “Ema, täna me õppisime üheksanurkset tähte joonistama. Kas tahad näitan pärast sulle ka?”

M∞na: “Jah, võiks küll. Ma vist ei õppinudki seda koolis.”

Tütar: “Kas tõesti?!?” suurte silmadega.

M∞na: “Nojah. Ma ei mäleta küll, et oleks seda niimoodi joonistama õppinud.”

Tütar, pilk aknast õue suunatud, mõtleb hetkeks sügavalt, siis lausub: “Minust saab siis hoopis teistsugune naine ju!!”Vanema tütrega

Tütre vastuse kaudu kogesin, kuidas temas tekkinud pilt koosnes tõe tunnetamisest ja selle endale lahti mõtestamisest. Kaldun arvama, et selliseid tõdemusi ei saa lihtsalt sõndega kirjeldades selgeks teha. Ikka läbitunnetatud asi on selgem, kui kuiv teooria.

Tajusin, kuidas selle “9-nurkse loo” situatsioonis hoomas tema sügavamalt seda tõde, kuidas ühe väikese komponendi muutmine suures pildis, muudab ka suurt pilti ennast. Tunnetada enda naiseks kujunemise lugu sellises võtmes on juba sügavus, mille ulatust ma ei suutnudki haarata nii, nagu tema seda oma sisemaailmas teha võis.

Kujutluspildi kirjeldamine on käepärane vahend õppimaks teineteisega tunnetuse põhist suhtlust. See on võimalus arendada ja toetada tunnetuslikku mõtlemist lapses ning meis endis; võimalus õppida nägema sõnadest, arvamustest, egodest sügavamale.

M∞na

Veebruar, 2014 

Bitnami