“Kuri emme”

veebruar 9, 2016 2 Permalink 11

T

äna kirjutan Sulle maadlusest…iseendas.

Miks ma selle, enda jaoks teravast teemast rääkiva artikli avaldan?

Põhjus on see, et ma ei taha jätta muljet nagu mul on kõik lastekasvatusega seoses supper hästi ja tulen kõigega suurepäraselt toime. Sest see ei ole nii ja ma soovin lugejatega jagada mitmesuguseid hetki oma elust – ilusaid kui ka valusaid.

Lisaks loodan, et kõik need, kes sarnaste teemadega iseendas heitlevad, võiksid lahenduse leidmisel leida lootust ja pealehakkamiseks tahet.

"Kuri emme"

Illustreerin seda pildiga, mille joonistas tütar koostöös pojaga. Pilt sellest, kui “emme on kuri”. Jah, emme võib ka vahel tunduda kuri ja kurb.

Pildil (vasakult): Vanem tütar, mina ja poeg. (2015a)

Ennast jälgides

Ma tahan rääkida, millega olen eriti möödunud aastal maadelnud.
Märkasin, et mu suhtlemine ei olnud alati selline, nagu ma tegelikult südamest soovisin. Ja see loomulikult häiris mind ja ma ei osanud midagi teha: ei osanud muutusi sisse tuua või endas uusi harjumusi luua. Endiselt suutis poeg minus vajutada “nuppe”, mis vana harjumuse esile tõid.

Ennast hoolikalt jälgima hakates leidsin, et mõningates olukordades olin valinud täiesti vale hääletooni või teatud tüüpi laused või ka suhtumise. Ega vist sellistes olukordades ei saakski ma seda mingiks valikuks pidada, vaid pigem automaatselt mingi mustri kasutamiseks.

Tunnistan oma viga ning pikka aega enda vähest pingutust selle muutmise osas: minu kõige suurem katsumus oma lastega suhtlemisel oli mingites olukordades mu hääletoon.

Mulle tundub, et peres, kus lapsi on rohkem, on igal vanemal üks laps, kes suudab ta “nuppe” paremini vajutada, kui teised.
Minu jaoks on enesesse süübimise õpetajaks mu poeg. Ta kohe oskab välja tuua minus need kohad, kus mul on kasvamisruumi. :) Hoolimata ebamugavusest, mis see minus tekitab, olen siiralt ja ainult tänulik, et ta seda teeb.

Esimene samm

Nagu öeldakse: “probleemi tunnistamine on esimene samm lahenduseni”. Nii minulgi: tunnistasin endale, et on probleem ja hakkasin analüüsima endas toimuvat.

Leian, et kõige kasulikum on alustada tagajärgedest. Mõtlesin enda jaoks lahti, millised on taunitava käitumise tagajärjed nii mulle, kui ka lapsele lühiajaliselt, aga ka pikas perspektiivis.

Oi, kui valus oli mul enda käitumisvigade mõju tõdeda ja analüüsida. Ma ju armastan lõputult seda tähesarnaselt eredat olendit ja ma annaks ükskõik mida, tema õnne hüvanguks!

Kui inimene tõeliselt mõistab, mida tema käitumine põhjustab, saab ta näha oma valiku “muuta või mitte” olulisust ning järgnevat lahenduse otsimise protsessi kannab tugevam motivatsioon.

Aga miks see olukorra muutmine nii keeruliseks ja raskeks osutub?

Kuidas ikkagi võitjana välja tulla ehk iseendas vajalikud muutused teha?

Meievahelise suhte raskuskohad väljendusid näiteks siis, kui mina soovisin, et miskit tehtaks ning tema, kas ei teinud sellest välja või lükkas ärategemise sujuvalt edasi. Üks minu negatiivseid väljaütlemisi oli: “Sa üldse ei kuula. Sa üldse ei kuula, mis ma räägin!” “Sa kuulad mind ainult siis, kui ma kõva häälega seda ütlen!” Lisaks sellele, kuidas laps seda võtab või kogeb, on see lause juba ise olemuselt kohutav sisendus, mis on just vastand sellele, mida taotlen. Ja asi ei olnud ka selles, et ma sellel hetkel ei saanud aru, et ei peaks selliselt väljendama. Sain, aga lihtsalt ei osanud midagi targemat kohe välja mõelda. Tundsin lihtsalt abitust ja nördimust:

Kuidas on võimalik, et ma ei ole suutnud sellisele asjale lahendust leida?! Aga ma tahan! Ja ma ei loobu enne, kui olen selle muutuse endas teinud, olgu nii raske, kui tahes!
Enese jõustamine

Sisendasin endale veendunult: “Leian viisi, kuidas harjutada endasse uus käitumismuster, mis saab poja arengut toetavaks ja jõustavaks harjumuseks!”

Vana käitumismuster väljendas end olukordades, kus oli pojale vaja edastada soov koristamise, pesema mineku, kummagi tema õe kiusamise lõpetamise kohta, vmt. Alguses suudan alati kõike rahulikult öelda, aga mingites olukordades, kui poeg justkui ei kuuleks, kasvas mu hääletoon siiski selliseks, mida ma ise laps olles, kuulda poleks tahtnud.

Aga tegelikult, mis ma leian, on see, et emana/lapsevanemana soovides distsipliini hoida, käivitub nendes olukordades väga kavalalt võimuga survestamine. Ohh, kui lihtne oleks ju, kui lihtsalt antakse käsk ning kõik teeksid vastu vaidlemata sedamööda.

Loomulikult ei käivitunud minu muster koguaeg. See olenes suuresti mu väsimusest, kui mul oli vähe energiat, siis alateadlikult lootsin, et umbes kõik saaks kiirelt tehtud, mis öeldud ja ma ei peaks oma energiat veel mingite suhete klaarimise ning “mitu korda ütlemiste” peale kulutama.

Kui olukorda selliselt vaadata, siis ma üldse ei imesta, miks poega ei tõmmanud tegema, mis öeldud – ma ka ei tahaks kellegi võimuenergias etteantud tegevusplaani täita – see on vägivald teise inimese suhtes, meeldigu mulle seda tunnistada või mitte.

Minu jaoks oli selle teemaga tegelemine nii raske, eelkõige seetõttu, et ma tundsin, et minu jõud ei käi üle sellest olukorrast. Lihtsam oli loota, et mees tegeleb pojaga, selgitab ja leiab lahenduse, kuidas poeg kuuletuks. Mulle tundus, et mulle ei ole jõudu iseendas muutuste tegemiseks. Siis ongi lihtsam loota, et keegi tuleb ja võtab selle “raskuse” su õlgadelt. Aga tegelikult tähendaks see ju iseendas mingi nõrkuskoha väljakasvatamata jätmist! Seega ei jäänud mul muud üle…

Olukorda edasi-tagasi analüüsides; ennast luubi alla võttes, siis ei olnud üldse raske aru saada, mis ja miks asjad selliselt mul toimisid. Jah, loomulikult ei käi jõud üle olukordadest, kus nendele eelnaval hetkedel juba jõuvarud vähesed olid – vähe energiat, väsinud.
Ma usun, et halva suhtlemismustri käivitumise taga seisiski eelkõige mu energiataseme madalseis. Sest, mil iganes ma tunnen ennast jõustatult ja energiliselt, saan palju selgemalt oma suhtlemist jälgida ning tervemaid valikuid iseenda ja teiste heaks teha.
Aga, mis ma siis ikkagi täpselt ette võtsin?

Teadvustasin oma ebasobiva hääletooni kasutamist kui harjumusmustrit, mida tahan asendada ning leidsin endale kolm mõjuvat põhjust, miks ma ei taha ja ei tohi enam sellist käitumist lubada ei oma laste ega ka kellegi teise suhtes!
  1. Selline käitumine surub alla hinge suursugusust – alandab.
  2. Ma tahan poja eneseusku toetada, mitte vähendada.
  3. Ma soovin, et minu eneseväljendus, mistahes vormis, oleks alati kantud armastusest või millestki veelgi kõrgemast.
Avatud südamega

Järgmiseks sammuks oli see, et oma pojaga suhtlemisel hakkasin jälgima, kas teda kõnetades (eriti mingi korralduse edastamisel) on mu süda temale avatud – kas ma tunnen, et minu südamest voolab tema suunas armastust? Kas mu laused on kantud armastusest? Kas minu suhtumine on energeetilises vormis lapsele toitev?

Minu kogemus on, et selliselt eneses olemine ja südame mõtteliselt “avatuna” hoidmine lõdvestab keha ning vabastab energiaallika mu enda sees, mille ma ilmselt pinge või muu põhjuse tõttu aeg-ajalt sulgen.

Ja isegi, kui mingil hetkel emotsioonid hakkavad möllama või lihtsalt ei oskagi kohe midagi sobivat lausesse panna, siis olengi seni vaikuses ja keskendun poja vastu armastava tunde kogemisele seni, kuni see toob mulle mingi sobiva idee, kuidas olukorda heas energias lahendada. Mis-sest, et selliselt nö stoppama jäämine tundub esialgu veider nii mulle, kui ka lastele, aga nad saavad aru, milleks ma seda tegin ning tulemust nähes mõistavad, miks see vajalik oli.

Minus toimunud maadlusest saab hetkega minnalaskmine ja lihtsalt olemine ning sellest tõuseb uus energia ning jõud.

Kindlasti on kasuks olnud pidev elujõu/energia varude suurendamine endale sobival viisil. Igaühel on piisavalt valikuid, et leida endale sobiv vorm. Mõned lihtsamad näited: looduses keskendunud liikumine, meditatsioon, elujõuline toit, allikavesi, heliteraapia (parim linnulaulud jm loodushääled), yoga, kasvõi suletud silmadega lihtsalt lahtise akna juures värske õhu sügav hingamine, jpm.

Sügavam analüüs

Teiseks analüüsivormiks küsisin endalt, mida poja käitumine näitab minu enda kohta?

Mulle ju näis, nagu laps lükkaks vajalikke tegevusi edasi ning ei pane tähele, mis talle öeldakse. Niisiis, küsisin endalt, kas ma lükkan mingeid tegevusi edasi, mida tean, et olen määratud tegama. Kas väldin mingit korraldust?

Uskumatu, aga just nii see oligi! Enesesse süübimise järel pidin tõdema, et olin edasi lükanud tegevust, mille ammu tunnetasin ära, mulle määratud olevat. Erinevate vabandustega vältisin ka sisehäält, mis tegelikult suunas mind selle sama tegevuse alustamiseks vajalike sammude astumisel. Ehk siis, miski minus endas ütles: “Moona, miks sa ei kuula!!!”

Võiksin tuua veel näiteid, sellest kuidas välise põhjal iseendas toimuvat lahti mõtestada, aga sellest tõeline mõistmine tekib ikka ainult ise kogedes.

Üksolemise lubamine läbi andestuse ja armastuse

Nüüdseks tunnen sügavat tänu ja rõõmu, et läbi pojaga suhte on selline kogemus mulle osaks saanud – aidanud mul kasvada ja avarduda. Olen enda kohta väga palju teada saanud ja loomulikult täiesti uusi külgi ka poja kohta õppinud. Minus on suurenenud rahu…see on lubamise rahu. Lubamine võtta endasse vastu kõik väline, kui minu sisemine ehk tõeline üksolemisse kasvamine kõigega, mis on.

Nüüd, tagasivaadates mõistan, kui palju jäikust tekitab iseenda eraldamine kõigest ümbritsevast.

See on ju illusioon, et inimesed, nähtused eksisteerivad teineteisest sõltumatult. Seetõttu püüan rõhutada, kui oluline on kõigele välisele toimuvale…KÕIGELE, otsida põhjendusi, enda seest. Sellest algab iseenda taasühendamine kõigega, sest hakkad tükk-tüki haaval vastu võtma iseennast läbi kõige.

Sellise ühekskasvamise lubamisega, hakkab lahustuma negatiivsus mitte ainult sinus, vaid ka maailmas.

Karma lahustub, kui kõik oma armastusse emmata.

Kõik, mille oled taas endaks tunnistanud/tunnetanud – andestuses, armastuses – seejärel seda pühitsenud (parem sõna ingl. k “embraced it”), oled selle lubanud samaaegselt lahustada kõigeks, mis on. Selle kaudu hakkab avarduma palju sügavam mõõde üksolemisest.

Sama suur tähelepanu pöörake ka kõigele ilusale, mida näete, imetlete, ka see on meenutus Teile, kui ilus ja võrratu looming Te olete. Kõik need head omadused, mida teistes märkate, leidke need iseendas – taasühendage end ka kõige võrratuga siin ilmas.

Nüüd, kui tekib olukord, kus ma ennem oleksin häält tõstnud, leian enda sees rahu.. Jah, võib-olla mõnikord leian ka veel vaikuse, et mida öelda, aga ei ole enam suurt väljasuruvat emotsiooni – pigem on see nüüd nagu langev täht, mis korra on ning kaob. Mina jään selle jälgijaks…ja hingan! :)) Hea on kogeda, et suudan sügavalt hingata isegi varem pingestanud olukorras.

Olen alles käimas seda rada, aga hea on teada, näha, tunda, et vähemalt liigun… :)

Jah, muutused võivad olla rasked, aga kõik on vaeva väärt!

Jah, tuleb ette ebaõnnestumisi, aga tegelikult saab iga ebaõnnestumine olla samm lähemale õnnestumisele!

Nüüd, kui lapsed nägid seda pilti, mis nad olid kunagi joonistanud, küsisid: “Emme, miks see sul ikka veel alles on? Me ju tegelikult ei arva, et sa selline oled!? Me tegelikult naersime ka, kui seda joonistasime.”

11
2 kommentaari
  • Lethe
    veebruar 10, 2016

    Jah, need on need lapsevanemate draakonid, millega me kõik enestes võitleme :)

    Oma kogemustele tuginedes võin öelda, et väga lihtne ja tõhus on ka täiesti eelarvamustevaba lapsevaatlus (näiteks õhtul päevale tagasivaadet tehes), kus mõeldes mingile konkreetsele “häirinud” olukorrale ja sellele, milliseid tundeid see eelkõige meis endis tekitas, saab tasakaalustada need omaenda tunded. Seeläbi on võimalik last tema olukorras aidata . Enamasti toimub muutus pärast seda justkui iseenesest.

    • M∞na
      veebruar 10, 2016

      Jah, olen täiesti nõus! Sinu kirjeldatud tunnete jälgimisega põhjuste otsimine on ka kindlasti vajalik ja töötab. Tänan, et sellele tähelepanu juhtisid ja teistele oma kogemust jagad! Nii tore, kui teemakohaselt keegi oma killukese juurde toob ja üldist mõistmist ja pilti täiendab!

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga