Las laps küsib!

september 26, 2014 0 Permalink 7

Meie peres on kombeks saanud mõnikord, enne magamaminekut, voodis rääkida headest asjadest ja huvitavatest mõtetest. Kuulata, mis laste mõtetes tiirleb, jagada elamusi või mõtiskleda koos küsimuste üle, mis neil tekkinud. Ja nii me koos mõtiskleme.

Minu ja Vaiko üheks lastekasvatuse reegliks on mitte ette öelda vastuseid. Peame oluliseks koos arutledes aidata lapsel endal küsimusele vastus leida.

Leian, et elulistele küsimustele ei tohiks vanemad dikteerida vastuseid, sest see, mida meile on öeldud või usume, ei pruugi olla 100% tõene. Oleks kuritegu võtta lapselt võimalus leida, avastada ja tunnetada ise tõde selles puhtuses ja otse allikast endast – südamest, universumist, kõiksusest. Lapsevanema osa on juhendada last vastuste leidmisel, õpetada keskenduma iseendasse ja tunnetust sõnastama.

Sellega seoses soovin jagada üht üleskirjutust meie õhtusest mõtisklusest.

“Üks unustatud asi”

(Kõigile, kes tahavad mäletada ning kes mõistavad!)

Mina, esimene tütar (7) ja poeg (4), 08.12. 2013

Tütar: “Kas tead, mis mu kõige suurem soov on?”
M∞na: “Varem oli lendamine, kas on muutunud?”
Tütar: “Ma sooviksin haldjas olla, siis ma saan võluda ka.”
Poeg: “Tead, mis minu kõige suurem soov on?”
M∞na: “Ei tea.”
Siirus: “Minu kõige suurem soov oleks, et ma sureks.”
M∞na: “Miks?”
Poeg: “Sest siis ma saan valida, kelleks ma siia tagasi sünnin.”
M∞na: “Aga kas sa tead, et sa said praegu ka valida?! Oleksid saanud tulla ükskõik kelleks, aga valisid siia sündida pojaks. Sul oli oma plaan, mida sa tahtsid siia tulla tegema. Ja isegi kui sa seda ei mäleta, sa teed seda juba praegu. Su süda teab seda plaani. Ja võib-olla tuleb sulle see meelde.”
Poeg mõtiskleb..
Tütar: “Meil kõigil on mingid asjad, mis me tahame ära teha. Ja ennem me ära ei sure, kui saame need asjad ära teha.”
Poeg (käsi pikalt minu poole välja sirutatud ja üks näpp püsti): “Üks asi. Tead?! On üks asi. Aga me oleme selle ära unustanud.” (Pikk paus)
M∞na: “Mis asi?”above_below copy
Poeg: “Me ei saa teha, sest oleme ära unustanud.”
M∞na: “Mida me ei saa teha?”
Poeg: “Noh, seda plaani, mis südames on.”
M∞na: “Mis me oleme siis ära unustanud?”
Poeg: “Selle ühe asja. Tahad ütlen?!”
M∞na: “Jah.”
Poeg: “Me oleme ikka veel siin!”
M∞na: “Kus siin?”
Poeg: “Suures Südames*!”
M∞na: “Oota! Kas nii: Me oleme ära unustanud, selle, et oleme ikka veel selles Suures Südames, kus enne kõhtu tulemist? Kas seda mõtled?”
Poeg: “Jah! Noo enne, kui su kõhtu tulin, olin ju Suures Südames. Aga kui sündisin kõhtu, siis olen ikka Suures Südames. See on siin kaa!!”

*Selgitus:Poeg ja esimene tütar nimetavad kohta, kus nad viibisid enne minu kõhtu tulemist “Suureks Südameks”. Seda hakkas nii nimetama tütar 3 aastaselt, kui ta tahtis teada, kus ta oli enne kõhtu tulemist, ja ma tal seda ise meenutada soovitasin. Vähem, kui minut selle peale mõeldes ütles ta, et ta teab. Ta ütles: “See koht oli selline hästi, hästi valge. Nii valge, et peaaegu roosakas. Seal olid teised minusugused veel, kes ootasid… See koht on nagu Suur Süda.”

Leian, et laste küsimistung ei ole mitte ainult nende arengule vajalik, vaid ka meile, lapsevanemaile. Vaja on võtta aega süvenemiseks, keskendumiseks ja olla avatud. Lastega koos vastuste leidmine aitab taasavastada ja taastada kontakt selle miskiga meis, kus peituvad vastused ja lahendused. Koos sellises kasvamise protsessis olles ei kaota nemad usaldust eneses peituva kõrgema tarkuse olemasolusse ning meie taasäratame endas harjumuse seda kasutada.

Kui inimesel on täielik teadmine, usaldus ja oskus kasutada tõelist tarkuseallikat enda sees, siis ei saa ükski poliitik, raamatu autor või muul moel autoriteet meiega manipuleerida, peale suruda “oma tõde”.

Me taotuslikult kasvatame lapsi endale õpetajateks. Lähtume hoiakust, et laste teadmistejanu on üks võti, mis avab teadmistelaeka. Uurime ja avastame koos lastega.

Põnevaid avastusi ja otsingujanu!

M∞na

Veebruar, 2014

7

Veel ei ole ühtegi kommentaari.

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga


Bitnami