Päris mänguasjad

märts 19, 2015 6 Permalink 19

E

nne esimese tütre sündi olime Vaikoga väga kindlal seisukohal, et meie lapsele ei hakka igasuguseid mõttetuid Barbie nukke ja muid plastmassist mänguasju ostma, mis loovad reaalsest füüsilisest maailmast petliku arusaama. Mõelda vaid, kui suur erinevus on käes hoides nt. looduse loomingut kastanit või, kui hoida käes jäika, võrdsete nurkadega legoklotsi.

Millise pildi loob laps endale inimesest, kui silmitseb kramplikult kikivarvul käima pandud ebareaalsete kehaliste propotsioonidega Barbie’it?  Mis tunne tekib lapses, kui ta kaisutab hingestatult ema käe läbi valminud villa täitega riidenukku, kus iga piste on tehtud mõttega lapsest, kellele ma seda tegin? Olime Vaikoga veendunud, et pooldame ainult puidust, isetehtud ning loodusest korjatud esemeid.

Polnudki nii lihtne seda eesmärki saavutada.

Esiteks, oli suur tegu külaliste toodud kingitustega, mis olid ikka tavapärase mõtteviisi järgi roosad, sätendavad ja tihti plastikust.
Mõned õnnestus viisakalt tagasi saata, aga suurem osa siiski kogunesid mängunurka. Põhiprobleem oli loomulikult meis – ei suutnud endale kindlaks jääda.
Pikk jutt lühidalt: meie mänguasjade kapi sisu hulgas on siiski pehmeid sünteetilisi kaisukaid, mudelautosi, plastiknukud, väike koti täis üllatusmunade mõttetuid vidinaid, lego ja muud mänguasjad, mida ideaalis ma seal näha ei tahaks. Meeldivamast poolest võib sealt leida ka hunnikus isetehtud pehmeid loomakesi, käsitöö nukke, puidust meisterdamise ja ehitamise klotse ning kottide viisi kive, kastaneid, puuoksakesi ja teokarpe.

Täna, 23. veebruar 2015, muutus meie mänguasjade kapi sisu loodetavasti jäädavalt. Ja üldsegi mitte minu algatusel.

Hommikul märkas tütar (8a) lahtisest kapiuksest loodusasjade kotti (kott, kuhu hoiustame kivid, kastanid ja teokarbid) ja lausus: “Oh, ma hakkan loodusega mängima!” Mänguga ühines ka poeg.
Mõne aja pärast tuli tütar kööki ja ütles: “Emme, mul on nii hea meel, et mul see mõte tuli, mul on kohe nii hea tunne kehas.”
Kuna olen teda korduvalt umbes sama elevil näinud legoga mängima jooksmas, küsisin: “Kas legoga mängima hakates ei ole sama tunne?”
Tütar: “EI! Üldsegi mitte!” ja läks tagasi mängima.
Mõne aja pärast…
Tütar: “Emme, tule vaata meie looduse koopaid.”

Ehitati sellised “koopad”. Kastanirikkad kohad on mõlemal mullivannid. Tütre koopas saab mullivanni ainult siis, kui on maavärin ning kastanid teineteise pihta hüppavad. 🙂 Muidu on lihtsalt tavaline vann. Lisaks on seal nii köögid, magamistoad ja istumiskohad. Fantaasia lend missugune! 🙂 Koopaelanikeks on tütrel kivi ja pojal lasuriidi kuul.

koopad copy

Umbes poole tunni pärast naases tütar kööki uue mõttega: “Mul tuli selline mõte, et võiks kõik muud, mis pole loodusasjad, ära anda. Jätame ainult need, mis on loodusest saadud või isetehtud.”
Nimetasin siis mitu talle “kallit” asja, milles kahtlesin, et ta on nõus loobuma, kuid vastuseks oli siiski kindel loobumise soov.
Tütar: “Mu kehas on kuidagi puhtam tunne, kui ma mõtlen, et see kõik saab tehtud.”
Veider, aga ma tundsin täpselt sama – kergus ja puhtus. Näis, nagu kodu tunduks ka kuidagi hõredam.
Otsustasime kohe peale sööki mänguasjad ära sorteerida.
Alles jätsime nende vanaema heelgeldatud loomakesed, teised isetehtud mänguasjad ja loodusesemed.
Tütar: “Mul on nii hea meel, meil on sellised vanemad, et ei hakka ütlema: “Ei, need on kallid mänguasjad. Pärast äkki mõtlete ümber ja siis on muret uuesti ostmisega või tagasi saamisega.” ”
Selle peale muigasin ja mõtlesin, et pigem olen ikka mina tänulik, et mul sellised lapsed on, kes selle idee ise välja pakuvad.
Tütar jätkas mõtisklust: “Siis ma hakkan oma kogutud raha eest ainult puidust ja loodusmänguasju ostma.”
Poeg: “Ma tean, mis me teeme! Kogutud raha eest hakkame ostma erinevaid kristalle, siis saame nendega ka mängida.”
Tütar vaimustunult: “Jaa! Siis hakkavad nemad meid õpetama.”
Poeg murelikult: “Mis siis, kui sünnipäevad tulevad ja me saame uusi asju?”
M∞na: “Me saame öelda kõigile külalistele ette, mis soovid on ning millised asjad meile sobivad. Seda oleks võinud juba ammu läbimõeldumalt teha.”
Tütar: “Üldse on tore, et meil on selliseid loodusasju, millega mängida – need teevad nii hea tunde sisse.”
M∞na: “Kas legodega mängides ei ole siis sellist tunnet?”
Tütar: “No, lego on nagu lihtsalt mõttetud mänguasja plännid. Aga sellised loodusasjad on lausa vajalikud – need on mulle kasulikud.”

Poeg: “Loodusasjadega mängides tuleb nagu loodus sinu sisse.”

M∞na: “Mismoodi?”

Poeg: “No näiteks, kui sa hoiad kastanit käes, siis sealt tuleb looduse tarkus su käe sisse ja läheb su keha sisse. See õpetab sind – sul tulevad head mõtted. Sa ei tea seda, aga see on nii. Legoga ei tule midagi kasulikku su kehasse.”

Ma ei ole kunagi ise neile seda selliselt seletanud. Pean ütlema, et ka legoga on nad mõlema väga huviga mängima jooksnud ja pikalt ehitanud. See, mis vahe on nende kahe eriliiki mänguasjadega mängimisel, peab olema mingi emotsionaalne või tundeline vahe, mida igaüks võib ise enda jaoks proovida eristada.

Lisaks tahaksin lisada huvitava mõtte ühelt loengult, kus toodi välja erinevus laste nukkudega mängimisel tänapäeval ja u 50-70a tagasi.
Nimelt kunagi, tegelikult ka siis, kui mina väike olin, mängisid tüdrukud oma beebitaoliste nukkudega: vahetasid riideid, toitsid, vannitasid, pesid nende pesu, kussutasid magama – täielik emarolli harjutamise mäng, kas pole?! Selliselt võiks öelda, et väikesed tüdrukud valmistasid end ette ja kujutlesid end ema rolli.

Aga proovige nüüd sama Barbie nuku mänguga – milleks seal last ette valmistatakse, harjutatakse? Kogu mäng tiirleb otsekui välise aspektidele keskendumisele: kenad riided, kena soeng, kingad, kleidid. Olema ebareaalselt modellilikult alati naeratava täiusliku väljanägemisega. Mis mõjutust siis veel Monster High nukud meie sirguvale naissoole annavad?!

Emarolli mängudes laps ei aseta end nuku rolli, vaid mõtleb ennast emarolli, kus jääb alles tema isiksus ja iseloom.

Kas see on kokkusattumus, et esimesest Barbie nuku põlvkonnast on väljakasvanud haiglaslik püüdlus saavutada etteantud normide järgi välimust? Ja selle saavutamiseks on hoogustunud ilukirurgia, botuliintoksiini süstid (botoks), rasvaimu, jmt.

Selliselt jääb lapsepilgul vaatajale küsimus, et kas ma siis ei olegi juba täiuslik looming? Kas ma pean midagi muutma, et olla aksepteeritud?
Siin on üks hea video laste ja täiskasvanute erinevast lähenemisest teemas “minu keha”. (Ainult 4min ja väga inspireeriv. Video on inglise keeles)
Vaata video ->

Minu seisukoht on, et parim mänguasi on loodus ja kõik elav – see arendab loovust sügavamalt ja laiahaardelisemalt, kui ükskõik, mis tehniliselt kokkupandud vidinake või tarkvara, mida läbi ekraani söödetakse, Ja kui vähegi võimalik, tasub elavaid mänguasju kasvõi osaliselt oma lapse mänguasjakasti poetada – anda lapsele valikuvõimalust.

Fantaasia lendu!

19
6 kommentaari
  • Mairi
    märts 24, 2015

    Mina jäin pikalt teemal mõtisklema! Aitäh 🙂

    • M∞na
      märts 25, 2015

      Tore kuulda! 🙂 Parimat!

  • Kristin
    aprill 1, 2015

    Minul lõi silme ette kunagi nähtud video, mis haakub sama teemaga https://www.youtube.com/watch?v=aXV-yaFmQNk

    • M∞na
      aprill 2, 2015

      Aitäh jagamast! Hea videonäide. 🙂

  • Claire
    aprill 13, 2015

    Täiesti imeline – mul oli ka see plaan, aga hoopis kehvemalt on see teostunud – võib olla on seda takistanud ka see, et mulle endale Lego värgid ka väga meeldivad ja alles ise loon seda sidet loodusega tugevamaks. Kastanid ja Kristallid on muidugi siiani ka mu enda mängukastis 😀 Megavõimas, et see blogi mu teele täna sattus – uudistan edasi!

    • M∞na
      aprill 13, 2015

      Tänud, Claire, mõtete jagamise eest! Just sellist sooja, toetavat kommentaari oli mul täna vaja lugeda. 🙂

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga


Bitnami