Suhtumine ja suhtlemine – lapse eneseusalduse alus

oktoober 22, 2016 0 Permalink 11

L

apsega suhtlemisele paneb aluse meie suhtumine lapsesse. See, kuidas teda näeme ehk, mis pildi oleme endale loonud lapsest kui teisest inimesest. Kas näeme teda kui abitut väikest olendit, kes vajab õpetamist kõiges, millega ta siin maailmas kokku puutub? Kas meie hoiak lapsesse tuleneb usust, et me oleme neist targemad ja peame oma “tarkuse” neile edasi õpetama? Või näeme teda kui uudishimulikku olendit, kelle tegevust pole meil õigus piirata?

Mina näen oma last kui võrdset, kes on küll alles siia ilma sündinud, kuid kellel on kogu teadmine kõige elava ja elu kohta olemas temas endas. Kui ta üldse meilt midagi ootab, siis vaid usaldavat toetust ja armastust selle vastu, kes ta on ning mis tee on ta endale  siin elus valinud.

Tihti on vastsündinute ja väikelaste side kõige looduga ja kõikhõlmava teadmisteväljaga kordi tugevam kui meil, kes me oleme duaalse maailma illusioonidesse uinunud ning seeläbi harjunud mööda vaatama sellest, mis toimub meie sees – sisemaailma info, pildid ja tajud. Oleme jätnud unarusse oskuse suhelda loodusega ja mõtestada kõike loodut, harjunud mööda vaatama ja mitte usaldama oma tajusid, unustanud, et võime toetuda sisetunde jõule ja väestada end eneseusaldusega, kaotanud oskuse instinktiivselt tegutseda ning näha situatsioonide ja suhete tagamaid suuremas pildis.

Ma leian, et suhtudes lapsesse kui võrdsesse, teadvel olendisse oma isiksuse ja eluteega, kastan ma sellega tema eneseusaldust ja avatust. Meenub üks ütlemine, mille sisu oli midagi sellist: “Sisene ruumi alati hoiakuga, nagu oleksid kõige rumalam, siis oled avatud tarkusele, mis võib osaks saada.” Sarnaselt olen avatud tarkusele ka lastega suheldes – usun, et see, mida neil on öelda, on sama või ka tähtsam, kui see, mida mina soovin väljendada.

Suhtudes lapsesse kui võrdsesse, annan ma võimaluse nende tarkuselaekal jääda avatuks, mitte panna teda uskuma, et ainult minu “tarkus” on ainuõige. Selline hoiak on märk võimuihast ja soovist olla vajatud, tekitades sõltuvussuhte enda ja lapse vahel. Olete ehk näinud last ja vanemat, kus tundub, et lapse ei tee midagi ilma, et selleks vanema abi ei küsiks, isegi kui tegu on lapsele jõukohase ülesandega. Üks põhjus selleks võib olla just sõltuvussuhte olemasolu, kus lapsele on harjutatud külge suhtumine, nagu ta vajaks vanemat selleks, et millegagi hakkama saada.

IMGP1460väike

Pilt ©Keit Ilau

Üsast saadik

Suhtusin oma üsas kasvavasse lapsesse kui kõrgemasse intelligentsi, kes omab piiritut tarkust ning puhast ühendust kõigega, mis siin maailmas on ja müstiline tundub. Rääkisin temaga kui aukartust äratava olendiga, kelle ees tunnen suurt austust ja tänu, et ta otsustas siia maailma sündida läbi minu. Võite ette kujutada või tunnetada, milline vibratsioon või helge emotsioon mind valdas nendel hetkedel, kui oma kõhulapsest mõtlesin või lihtsalt, silmad kinni, tema olemust tunnetada proovisin.

Seesama helgus ja õrnutsev austus lapse vastu kannab endas toitvat energiat, milles beebi end hoitult ja turvaliselt võib tunda. Tema jaoks polegi nii oluline täpselt see mõte, mis mu peas sellel hetkel oli, vaid see kogemus, mida ta tajus – eufooriline hellus ja armastus.

Suhtumine lapsesse on justkui nähtamatu lendav vaip, mis kannab suhtlemisviisi, hääletooni ja edasiantavat mõtet. Sellist suhtumist lapsesse hoidsin teadlikult ka peale lapse sündi. Kui ta veel ei rääkinud, siis silmsidet hoides ei üritanud ma teda veidra näomiimika või häälitsustega naerma ajada, vaid jäin sama sügavalt nagu temagi vaatama silmi, tema liigutusi, jäädes endas täiesti vaikseks – nagu oodates kuuma ilmaga tuuleiili, mis iga hetk võib saabuda.

Selliselt andis iga lapse häälitsus ja liigutus sügavama mõtte ja taju sellest, kuidas ta end tunneb, mida väljendab. Sest olenemata sellest, et oleme harjunud saama infot enamjaolt läbi mitmekesise kõne ja pildi, on nii palju, mida saab edasi anda vaikuse, sügava pilgu või lihtsa häälitsusega. Ja see ei ole midagi, mida vaid mõned meie seast oskavad. Kõigil on see oskus! Erinevus on lihtsalt selles, kui palju on keegi harjunud seda märkama ja kasutama.

Teadliku suhtumise hoiakut omaks võttes, märkasin peagi, kui suuresti see erineb sellest, millega siiani olin oma elus kokku puutunud. Hakkasin märkama, kuidas paljudel täiskavanutel käivitub lastega, eriti beebidega, suhtlemisel otsekui ninnu-nännu programm. Minu arvates tuleneb see eelkõige teadmatusest ja meie endi lapsepõlvekogemusest.

Beebiga võiks suhelda nagu võrdse täiskasvanuga, vähemalt hääletoon ei pea muutuma kõrgemaks ning sõnavara ei pea muutuma lihtsustatuks (“pühime ninnu tatust puhtaks; näita oma kikusi, jmt).

Pean oluliseks keskenduda tundele, mida soovitakse väljendada, ja mitte reaktsioonile, mida lapses esile kutsuda soovitakse (kui vaid saaks ta nüüd naeratama!). Olen avatud ja siiras oma tunnetes ja kõnes, jäädes avatuks kõigele, mida laps soovib väljendada.

Tundlik suhtlemine

Selgitan lähemalt väljendatule avatuks jäämist. Näiteks kui sul masseeritakse just seda kaelasoont, mis on väga pinges olnud, annad automaatselt infot selle kohta, häälitsedes “mmmmm”. Samamoodi teed, kui maitsed oma lemmikrooga, mida pole kaua söönud. Sellises situatsioonis ei teki kellelgi su lähedal olevatest küsimust, mida sa selle “mmmmmm” all mõtled. See on tihti kasutatav ja üheselt kogetud emotsiooni väljendamise harjumus. Kui seda kuuled, siis pole tähelepanu ju tähel “m”, vaid tajud tunnet, mis selle häälimise taga on. Sa hoomad otsekui õhust, kuidas see inimene end tunneb või mida hetkel kogeb.

Beebide esmased häälitsemised, nutud põhinevad samalaadi suhtlemisel. Nad ei soovi edastada mingeid sõnu või lauseid, vaid just neid tundelisi aistinguid, mida kogevad või soovivad kogeda. Nende häälimised on otsekui tundedeliste aistingute heliliseks vibratsiooniks hääldamine. Ja kui sa jääd vaikseks ja avatuks, keskendud neile ja nendest tulevale infole, võid osaks saada palju enamale, kui iial uskunud oleks. Proovi näiteks keskenduda koogamiseas olevale beebile. Kui õrn ja helge emotsioon tema häälitsuste taga peitub – lihtsalt imeline!

Beebid on nii vahetud, avatud, siirad. Neis pole ühtki maski või fassaadi, mis varjaks nende tõelist olemust, samuti puudub igasugune püüd näida kellegi teisena. Võid saada pilguheidu nende imetlusväärsete olendite tarkuslaekasse või saada osa nende hingepuudutusest.

Tundliku suhtlemise näiteks on ka emad, kes õpivad vahet tegema nutul: kas on märja pepu, tühja kõhu või haiget saamise nutt või tuleneb nutt hoopis hirmust. Usun, et ka see on nutu kaudu avaneva emotsiooni ja mõtte tajumine, mis saadakse selgeks harjutamise teel.

Kui ma olin endas selgusele jõudnud, kuidas tahan lapsesse suhtuda, siis järgmiseks, raskemaks ülesandeks oli hakata jälgima, kas minu tegelik suhtlemine seda samuti väljendab.

Selles võivad katsumuseks osutuda meie suhtlemisharjumused ja -mustrid, mis me endi vanematelt üle oleme võtnud. Ehk oled tähele pannud, kuidas vihastades või kellegagi vaieldes kasutad automaatselt samu väljendeid või käitumismustreid, mida samades olukordades nägid väiksena tegevat oma vanemat, vananvanemat? Lapsevanemaks saades ei ole meil muud kogemust lapsevanema rollist ja tarkust erinevates olukordades käituda kui see, mida alateadlikult õppisime oma lapsepõlves. Ehk siis meie ettekujutus emaks või isaks olemise rollist on suuresti võetud üle oma vanematelt või neilt, kes selles osas suurt eeskuju andsid, ja paljud meie kriisiolukordade käitumismustrid on samad, mis lapsepõlves.

Tasub jälgida oma käitumismustreid, kõnemaneere ja suhtlemisviisi, sest isegi kui meie suhtumine on paigas, vajab sellest kinnipidamine ka käitumises siiski harjutamist.

Lapsevanemaks olemine pole mitte laste kasvatamine, vaid eelkõige ikka iseenda kasvatamine. Lapsed peegeldavad meile meie valupunkte ja tühimikke meis endis. Eks see ole nii kõikide inimsuhetega. Aga oma lastega seda kogeda on hoopis eriline. Nende eest me ei põgene ega jäta neid, kui kõik liiga keeruliseks osutub ja üle pea tundub kasvavat. Hoopis hingame sisse ja välja, valmistudes proovima uuesti ja uuesti. Seega, olgem kannatlikud – eelkõige iseendaga!

Oskus suhelda oma lapsega paneb aluse meie suhte kvaliteedile. Kogu see imeline lapsevanemaks olemise teekond on kordi lihtsam, kui suhe lapsega on tema eneseusaldust toetav – hooliv, armastav ja mõistev.

Lapsevanema armastust, austust ja usaldust väljendav suhtumine ja suhtlemine on nagu üle kriisiorgude ulatuv sild, mis on mõlemale poolele kasutuses kogu elu.

Artikkel ilmunud ka ajakirjas Sensa, aprill 2016 

11

Veel ei ole ühtegi kommentaari.

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga


Bitnami